Sälli&Rene pulmapidu

Kui pulmapäeval vihma sajab, pidavat see head õnne tooma. Kui aga pidupäeva õnnistab äikesetorm ja lakkamatu paduvihm, siis on tegemist kahtlemata väga ägeda Majast Koduks pulmapeoga!

September on kätte jõudnud ja mõnus kuumadest kraadidest tulvil suveaeg on taas selja taha jäänud. Erinevalt eelmistele aastatele, oli sel korral päriselt aega ka nautida ja puhata, ehitada ning uusi asju luua, kõige selle keskel ka pulmi pidada. Täna jagangi teile meie lõbusa pulmaloo.

Kui mai lõpus sündis kindel teadmine, et pulmi sel suvel peetakse, olid mitmed sõbrad ja tuttavad segaduses. Kas te pole juba abielus? Kas sa võtad uue mehe? Kas korraldate kellegi teise pulmi? Ja kõik inimeste mured olid tegelikult põhjendatud. Lähemad sõbrad ju ometi teadsid, et abiellusime 5a tagasi. Aga just nii nagu see kõlab – abiellusime toona, kuid pulmi pidasime alles sel suvel.

Laskumata liigselt detailidesse, olid meie tutvuse ja abielu vahel põgusad kuud. Põhjuseid oli selleks mitmeid: esiteks usun ma kindlasti, et kui sa tead siis sa tead. Teiseks olin ma väga veendunud, et rohkem ei soovi ma elus panustada ühise kinnisvara või pere loomiseks, kui ma ei ole abielus – väga praktiline põhjus. Ja kolmandaks – miks mitte? Kuigi meie esivanematel oli tavaks teha asju just samamoodi – armumine viis abieluni, siis loodi ühine kodu, siis saadi ühiseid lapsi jne. Siis huvitaval kombel olid inimesed meie ümber pigem arusaamal, et abielluda ei tasuks “kiirustades” ja ehk oleks mõistlik siiski enne katsetada…See oli toona eelkõige põhjuseks, miks otsustasime abielluda kahekesi, ilma perekonna ja sõpradeta. Tahtsime, et see meie jaoks oluline sündmus keskenduks meile kahele, ilma liigse pinge ja kõrvaliste arvamusteta. Kuigi meie elus oli ja on siiani ka palju väga toetavaid inimesi, tundus abiellumine midagi üdini püha, meievahelist ja olulisemat, kui kõik maailma arvamused. Ja nii me siis läksime, käsikäes oma abielu registreerima, teadmisega, et ühel päeval tuleb ka meie pulmapidu.

Nii läksid aastad, ostsime kodu, sündis Rasmus, müüsime kodu, ostsime talu, saabus Covid, kuni selle aasta kevadel otsustasime, et kui see hull möödunud aasta on meile üldse midagi õpetanud, siis loodetavasti seda, et olulisi asju ei tasu edasi lükata. Nii sündis teadmine, et pulmapidu toimub 31.juulil.2021. Südaööl saime tähistada juba viite abieluaastat. Ja kus ometi oleks paslikum oma puupulma pidada, kui mitte oma imelises kodutalus. Noh ja eks oli nüüd juba 5a “katsetatud ka”, ju võis lõpuks selle peo ära teha.

Üsna kergelt tuli otsus planeerida lihtsat, maalähedast, meielikku kantripulma, kuna armastuse tähistamiseks ei tundunud peale viit abieluaastat enam oluline valge puhvkleit ega pidulik õhtusöök. Pigem soovisime, et see oleks lõbus pidu, kus külalised tunnevad end mugavalt, tantsida saab hommikuni ja meelde jääb rõõm kõige lähedasematest inimestest. Nii hakkasime hoogsalt ettevalmistusi tegema, et võõrustada ca 50 inimest meie armsas koduhoovis.

Ilmataat oli esimene pool suve eriti armuline, ahjusoojade päikesekiirtega suisa helde, ma ütleks. Nii tundus mõte tseremooniast meie oma metsas ja mõnusast kantripeost hoovis, justkui suurepärase mõttena. Ostsime kokku suuremas koguses hoovitulukesi, tegime ägedaid plaane, tellisime põhupakke ja ehitasime usinasti välimööblit. Disainisime pulmahoovi selliselt, et sisehoovi tekiks mõnus kantri-lounge, kus mugavad laudkonnad saaksid lahedalt mööda platsi laiali olla. Ruumipuudust ju ometi näha ei olnud.

Õuemööbli tegime kaubaalustest – sest mis Tõnu talu ehitus see ilma nendeta üldse oleks?! Diivanid värvisime mustaks, halliks ja valgeks, et ülejäänud hooviga ühte tonaalsust hoida. Diivani istumisosadeks said pressitud puidust plaadid, mille mitmekordselt niiskustõkkega üle pintseldasime, et vihm neile liiga ei teeks. Seejärel katsin plaadid fliisiga, et pepsil oleks pehmem toetada, pinnud riietele liiga ei teeks ja vihma korral kiiresti kuivaks. Kuigi kogu ehitus- ja ettevalmistustöö kulges maist poole juulini, tundus, et kõik saab tehtud, plaanid peavad ning pidu tuleb täpselt selline, nagu unistanud olin. Isegi tseremooniapaigas võtsid posid võsa maha ning puhastasid metsarada.

8 päeva enne pulmapidu vaatasime ilmateadet ja seejärel tabas meid halvav segadus. Meie peopäevaks lubab VIHMA! Palun, kes sellega arvestanud oli? Kuhu kadus kaks kuud kestnud imeline päikesepaiste? Kas rentida telgid? Oodata ilmateate uskumisega veel mõned päevad? Kolida pidu kuhugi mujale? Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Kuid kriisioludes otsuste tegemine on meie igapäevatöö, seega oli aeg plaanid ümber teha. Meie hoovis seisab lisaks elumajale veel üks pea saja aastane kõrvalhoone, millel napilt üle saja ruudu pinda ning milles kõrgusid hunnikud vajalikke ning veidi ebavajalikumaid asju. Ainus loogiline samm oli võtta eesmärgiks teha hoone tühjaks ja nädalaga sinna püsti panna peopaik. Seda, kuidas laudast sai nädalaga imeilus Saloon, saad lugeda siit. Lisaks valmis laudaga ühenduses olevasse garaaži Jimmy baar, aga selle sisemaailmaga saate tutvuda juba järgmisel nädalal.

Kui peopaik oli liikunud olude sunnil õuest tuppa, siis paar päeva enne pulma ei suutnud me otsustada tseremoonia osas. Minul oli üsna keeruline loobuda metsa ideest, kus vaimusilmas juba kogu ilusat hetke ette kujutasin. Küll aga püüdsid kõik minu ümber selgitada, et keegi ei soovi istuda märgadel pinkidel ega veeta aega hiljem peol, kandes läbi ligunenud jalanõusid. Kõndisin ümber maja ja hoovis üht ning teistpidi. Lõpuks langes otsus meie armsa õunapuu kasuks. Puupulm oma koduaia õunapuu all. Kõlas nagu ilus sümbol. Õunapuu sai kaunistuseks kerget roosakaslillat tülli ja sellega kogu kaunistus tseremoonial ka piirdus, kuna ilmataat oli jätkuvalt meelel, et liigseid ponnistusi ei ole mõtet õuealale suunata.

Meie paaripanijaks ja peo eestvedajaks palusime oma imearmsat külanaabrit, kes on meile südamelähedane kogukonnaliige, hea sõber, eeskuju ja imeline mees. Me ei kujutanud ette, kes teine oleks sobivam siin meie tseremooniat läbi viima. Meie õnneks ütles Harry peale teist Jägermeistri lonksu oma “jah” sõna – üks mure rõõmuks pööratud ja jooki ei kulunud ka liiga palju. Muusika eest hoolitsesid mulle kaks väga armsat meest: minu üliäge õepoeg DJ Sahh Matt ja minu imearmas isa oma bändiga.

Üheks dilemmaks oli meil toit. Nimelt ei tahtnud me klassikalist catering-menüüd, soovitud foodtruckid olid parasjagu mingil täiesti ebaolulisel toidufestivalil, aga õnneks on meil maailma ägedad ämmad – nii sündis kodurestoran “Ämmad köögis”. Imemaitsvad road valmisid kohapeal suurtel paellapannidel. Pulmatordi asemel oli meil magustoiduks hoopis muffini ja sõõrikulaud ning jäätisemasinad erinevate lisanditega.

Kõik jooksvad abitööd võttis enda kanda minu imeline õde, kes kahjuks küll pidu vist eriti palju nautida ei saanud, kuna oli kogu aeg jooksus, midagi toomas, viimas, organiseerimas. Aga olen talle siiski ääretult tänulik, et ta minu jaoks plätudega voolavas virtsas põhupakkide järgi käis ja veidi väriseva käega lilleneiuks/sõrmuse valvuriks oli.

Peo tegid loomulikult eriliseks kõik sõbrad, kes meiega seda imeilusat päeva jagama olid tulnud ja kahtlemata said kõige suurema töökoormuse ja magamata ööde osaliseks perekonna noorperemehed, kes vapralt suve läbi ettevalmistusi tegid. Kokkuvõttes oli tegemist korraliku kogukonna külapeoga, kuhu igaüks andis oma panuse ja kus keegi ei pidanud paljuks vajalikul hetkel käsi külge lüüa.

Kui peopäeva hommikuks oli lootus, et hommikune lakkamatu vihmasadu asendub pealelõunal ilusama ilmaga ning tseremoonia algas alles kell 17.00, tundus hetkeks isegi, et kõik laabub imeliselt. Kuid siis saabus lõuna ja vihma kallas….kell sai kaks ja vihma ikka kallas…kell neli hakkas vihma kallamine vaikselt muret tekitama ja peagi saabusid esimesed külalised, kes olid vähemalt sama ärevil, kui mina. 16.15 oli Jimmy valmis juba tseremooniaplaani ümber tegema ja inimesed Salooni suunama, kuid minu üle keskmise kõva närviga isa teatas, et tehnika ümber tõstmiseks kulub 10 minutit, seega tseremoonia kolib vajadusel siseruumi kell 16.50. Just sel hetkel hakkas vaikselt taevas selginema, paduvihmast sai tibutamine ja välk sähvis aina harvemini. Kui ma kell 17.04 majast isa käevangus välja astusin, paistis päike, taamal oli kuulda veel kõuekõminat ja kõik meile olulised inimesed ootasid mind rõõmsalt õunapuu ümber. See oli üks ilus hetk ja olen üdini tänulik kõigile, kes selle teoks tegid.

Tseremoonial kandsin ma musta maani kleiti, kuna just selline oli minu unistus. Jimmy valikuks osutus samuti ebatraditsiooniline kauboi mõjutustega rõivakomplekt, mis meie päevale sobis justkui valatult. Peale pildistamist, pirnipuu istutamist ja tervitusnapsu liikusime peole Salooni, kus sai süüa, juua, tantsida, naerda, võistelda, laulda ja nautida.

Poole peo ajal vahetasime riideid, et mitte ööni maani kleidis tantsida. Teiseks valikuks osutus siiski valge kleit, kuid sel korral põlvini pikkusega. Ilmataat halastas peale pikki läbirääkimisi ja alates tseremooniast kuni hommikuni oli vaikne, soe ning vihmavaba. Midagi rohkemat ei osanudki soovida. Ja nagu elus kipub olema, et iga asi on millekski hea, nii sündis nihu läinud esialgsest plaanist meile hoopis äge Saloon ja baar, kus ka tulevikus üritusi teha ja miks mitte kellegi pulma pidada.

Jätan mõned pulmalood veel tulevikus jutustamiseks. Kuid suurepärase suve kõrghetkedesse jõudis peetud pulmapidu päris kindlasti.

Ja taas jõudis pärale talve poole sammumine. Aeg naasta töörutiini, lastel kooliellu, blogimiseks mõeldud rüperaalilt tolm pühkida ning tubasematele toimetustele keskenduda. Õnneks kogunes suvekuudel palju lugusid, mida teile nüüd järjepanu jutustama hakata. Siiski panen südamele, et kuigi aastaring tiksub vaikselt lõpu suunal, on imeline aeg hakata looma seemneid tuleva aasta õnnestumiseks, seepärast haara julgelt tööriistakohver kätte, pane ehitusplaanid ja eesmärgid kirja ning tegudele! Jällelugemiseni blogiveergudel ja soovin teile kõigile seda õiget ja imelist konna!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga