Plaaniväline kamina ehitus

Pühapäevane talvehommik. Esimesed päikesekiired piiluvad läbi lumiste raagus puude köögiaknast salaja sisse. Kitsed jooksevad kergel sammul üle valge põllu ja helkivas talvehommikus oleks aeg justkui seisma jäänud. Ninna poeb värske kohvi imeline lõhn ja praksuv kaminatuli meelitab pehmele asemele hommikukohvi nautima.

Just selline peaks minu pühapäeva hommik siin Tõnu talus olema, aga milline ebaõnn, kui sellest unistuste hommikust on puudu….üks kamin!?

Tegelikult oli kamin meie kodutalu kaunistamas juba kinnisvara ostmisest peale. See asub köögi kõrval olevas söögitoas, mis eelmisel omanikul oli kasutusel televiisori ruumina. Meie aga otsustasime sellest ruumist teha justkui köögi pikenduse, kuna just köögis käib meie talu põhiline elu. Nagu sulle juba kindlasti tuttav tuleb, on siinsamas söögitoas nüüd ka meie uus trepp, mis viib teisele korrusele. Söögitoas endas on tegelikult tänase seisuga remont veel täiesti tegemata ja päris kindel ei ole, et sinnani sel aastal oma tegemistega jõuame, kuid ühel päeval pajatan kindlasti ka selle loo. Täna aga kulgeme läbi meie kaminateekonna.

Küttekolde välimus oli täpselt selline, nagu ta siia ehitatud oli, ehk punastest tellistest laotud, punase seguga, üsna tavaline kamin. Keskosa ümbritses puidust kaminasims ja ees kulunud, musta värvi, malmist, klaasiga uksed. Tema tagumine külg jääb hoopis läbi seina teise ruumi, ehk meie kodus elutuppa. Ja see tagumine külg oli juba enne meid värvitud valgeks.

Muidu ei olekski tal väga viga olnud, kuid kivide vahele, segu sisse, olid paljudes kohtades tekkinud praod. Ja kui ma ütlen paljudes, siis pragusid kokku oli suisa sadakond. Korstnapühkija andis loa tuld teha, kuid manitses, et praod tuleb siiski kinni panna. Nii ta siis ootas meil aega, millal lõpuks tööd ja tegemised temani jõuavad. Ja ausalt, ega väga kiiret polnud. Olime sinna tuld teinud üsna vähestel kordadel, kuna kaminasse viskad paar suuremat halgu ja siis need põlevad seal kohe pikalt, mingit sooja see meile ei andnud, mistõttu kasutasime seda pigem siis, kui olid külalised kutsutud õhtusöögile. Teadagi on ka see luksus möödunud aastal pea olematuks muutunud.

Minu armas isa tuli meie juurde jõule veetma ja oli hiljuti enda kodus teinud korstnaehitustöid ning muuseas haaras kaasa oma ülejäägi ahjusegu. No ikka selleks, et need praokesed kiirelt korda teha. Võiks ju arvata, et peale aastat siin majas me juba teame, et ühtegi kiiret, lihtsat tööd see hoone ei tunne. Me võiksime ometigi eeldada, et ühtegi varasemat ehitust ega remonti, pole siin õigesti või korralikult tehtud – ühel päeval jõuan näiteks elektritööde looni, siis saate naerda nii, et tükiks ajaks jagub rõõmsat tuju. Aga ei – endiselt me sinisilmselt usume, et vähemalt midagi võiks siin majas olla viisakalt tehtud, aga annan kindlasti teada, kui selle koha üles leiame. Niisiis, peale suuremat jõulusöömingut sai kamina pragude parandus alata. Tegevus pidi olema üsna lihtne, neist kohtadest, kus praod, tuli veidi vana segu ära kraapida ja uus asemele panna. Kõlab nagu lihtsalt eks? Seni oligi, kuni mu isal jäi pihku üks telliskivi, siis teine, peagi oli kamina eesosa lagunenud ja päevavalgele tuli kogu amatöörlik pottsepatöö. Ma ei pretendeeri ka ise teadja kohale, kuid isa tegi mulle kiirelt selgeks, et kamina sisemine ja välimine sein peaks siiski omavahel ühendatud olema, mitte eraldi seinadena laotud ja sisemisel seinal suvaliste kivijääkide kasutamine tegelikult ei ole päris turvaline. Ei oskagi kommenteerida, kas ehitusmaterjal lõppes, pottsepp oli kehvapoolne või tegemist mingi muu tõrkega, kuid juba selleks ajaks sain aru, et mul on väga vedanud, et mul on selline osav ja teadja isa.

Enne kui eesmine sein uuesti laotud sai, selgus, et tegemist ei olegi üldse kaminaga, vaid klaasuksega ahjuga. Ehk siiski on küttekolle mõeldud maja soojendamiseks ja kannatama peab intensiivsemat tuld ning suuremat kuumust, mille järel kogu ahi paraja viitega ka kuumaks läheb. No seda oli peale aastat muidugi värskendav kuulda. Isa plaanist peagi koju naasta ei saanud loomulikult asja ja tore naaber jagas oma tellisevarusid, et kamina esine uuesti üles ehitada. Peaaegu tundus juba, et tunneli lõpus pasitab päike, kuid….see polnudki tunnel – see oli suur auk, mis laiutas meie elutoaseinas ja teiselt poolt vaatas vastu minu isa…

Jah, meie ehitus ei saanudki esiosaga valmis. Sarnane mure juhtus ka siibri juures, ahju tagaosas, kus kukkus katsumise peale suur tükk ahjuseinast lihtsalt küljest ära, tekitades augu läbi kahe ruumi. Õnneks mu isal väga kiire polnud ja tuli ehituspoodi minna uue materjali järgi, kuna kamin oli vaja uuesti üles ehitada ja korda teha. Ma siinkohal ehituse osas detailidesse ei lasku, kuna ma olen teemal üsna võhik, kuid kui kellelgi on spetsiifilisi küsimusi, andke aga teada ja lasen isal siin ühe küsimuste-vastuste vooru teha.

Kui ehitustööd olid lõppenud ja kivid puhtaks pestud, oli aeg kamin ka üle värvida. Kui nüüd üdini aus olla, siis saatsin ma Jimmy poodi valge ahjuvärvi järgi. Nagu ütlesin, oli meil elutoapoolne ahjusein juba varem valge värvi all, kuid tegemist on mati värviga ja see määrdub kohutavalt kiiresti. Sel korral tundus veidi parem mõte proovida poolläikivat värvi, mida oleks kergem pesta. Poest tulnud abikaasal oli käes aga hoopis beež värvipurk. Ja kui küsisin, et mis valgega juhtus, teatas ta rõõmsal meelel, et poes valget polnud aga ma tahtsin ju heledat, et ta võttis siis beeži. Kõik kodusisustajatest lugejad nüüd naeravad, sest teavad, et need kaks on ikka maailma erinevad toonid, aga kuna see mul juba olemas oli, otsustasin selle siiski üle värvida ja vaadata kuidas tulemus jääb. Uuesti värvida jõuab ju alati. Poolläikiv Eskaro ahjuvärv oli väga hästi kattev, üsna paks värv, mida kulus omajagu, kuid vajas vaid ühte värvikihti. Küll aga on tegemist lahustipõhise värviga, mis tähendab, et see haiseb üsna intensiivselt.

Tasakaalustamiseks värvisin tumepruuni puiduõliga üle ka kaminasimsi ja vana ahjuuks sai värskenduskuuri. Ma ei olnud kunagi varem silikoonemailiga midagi katnud, kuid tegelikult oli väga kerge ja kiire värskendus.

Keeruliseks osutus detailide värvimine nii, et klaasid puhtaks jääks, mistõttu kasutasin värvimiseks pisikest meigipintslit. Aga silikoonemail iseenesest on ehk kõige enam laki moodi. Väga vedel, kuivab kiiresti ja imbub ühtlaselt pinnale, ei jäta värvikihi muljet ning sulandub pinnasega väga mõnusalt. Materjalikulu on pea olematu, kuna tegemist on väga vedela vahendiga, kuid taaskord on tegemist tugeva keemialõhnaga tootega.

Nüüd, kui peale ootamatuid seiklusi nagu meile ikka kombeks, on kaminahi saanud uue välisilme ja funktsioneeriva sisu, pean veidi seedima ja vaatama, kuhu suunas ülejäänud söögituba liikuma hakkab. Nii selgub, kas meie ootamatult beež kamin saab sisustuselemendina olulise koha või vajab siiski veel toonimuutust. Olgu öeldud, et Jimmy on tulemusega rahul, samuti kiidavad lapsed.

Ma olen siin aastaga selgeks saanud, et mul on väga tugev arusaam, milline minu kodu saama peab ja seetõttu on kohati keeruline lasta teistel pereliikmetel sõna sekka öelda või arvamust avaldada. Eks ma ikka küsin nende käest, kas teile meeldib see või too, kas pigem selline materjal või hoopis mingi muu, kuid päris aus olles olen tihti ikkagi ise ära otsustanud ning mingit sisulist vestlust remondi või viimistlusvahendite osas meie peres ei toimu. See olukord ei ole päris aus teiste pereliikmete vastu ja võib lõppeda nii nagu Brandoni toa sein – ehk tapeet tõmmatakse lihtsalt maha. Niisiis püüan olla käesoleval aastal avatum ja arvestavam, kuna ootan seda pereliikmetelt ka enda suhtes. Hoian teid kursis, kuidas söögitoa tegemised kulgevad, seni aga tehke üks asi täna enda heaks, üks asi kodu heaks ja ühel korral olge teadlikult valmis toetama kellegi teise soovi või mõtet. Muutused algavad ainult meist endist ja sellise positiivsusega saab imeline uus nädal meiele saabuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga