Päriselu: talu remont

Elamine kodus, kus parasjagu käib remont – see on nagu mesikus looduses viibimine. Teed mida iganes, et ellu jääda.

Tänases postituses tahan teiega jagada veidi päriselu, mis kaasneb maal elamise, maja remontimise ja lõputu ehitusega. Seda peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks ei ole nädala jooksul meie kodus ühtegi uut remondi- või ehitusprojekti valmis saanud, mida siin juba päris jagada tahaks või saaks. Teiseks päris suur osa meie lugejatest andis aasta algul meile märku, et tahaksid lisaks remondilugudele ka kuulda maaelupajatusi ning meie pere elust olust. Ja kolmandaks on nädala jagu juba minu peas keerelnud mõte, et ehk on tõesti vajalik ja aus, kui jagan suurte edusammude vahele ka päriselu, täpselt sellisena nagu see on. Selle mõtte istutas minu pähe üks Instagrami buum, mis ka meie lehele jõudis, nimelt oli tegemist piilumist väärt IG_hirvekodu konto üleskutsega jagada pilti oma kodust, mis ei ole sätitud sotsiaalmeedia konto jaoks, vaid just selline nagu tavaline argipäev. Järgemööda jõudis see minu jälgitavate kontode lugudesse ja tabasin ennast mõttelt, et ehk on aeg lasta teil piiluda veidi rohkem meie pere pärisellu.

Alustuseks veidi maaelust üldisemalt. Ei ole ma elupõline talunik ega ka maaeluekspert, kuid tänaseks on mul veidi üle aasta talu elukogemust, mis annab esmase ülevaate siiski. Olen siiani täheldanud inimeste suhtumises ja arusaamades kahte peamist äärmust. On arvamus, et maaelu on igav, kindlasti on see ebamugav, kogu tähelepanu nõudev, veidi depressiivne, tohutut tööd vajav ja pigem vaene piirkond. Teine äärmus on selgelt maaelu üle romantiseeriv. See on seltskond, kes usub, et maaelu tähendab päikeselisi päevi lillepõllul, õhtuid kamina ees kallima kaisus, muretut elu ning odavat ülalpidamist. Pigem julgen öelda, et päriselt jääb maal elamine kusagile nende kahe äärmuse vahelisele laiale spektrile, kus on ühtjagu tööd ja väljaminekuid kuid ka olulisel hulgal vabadust ning võimalusi.

Tänaseks olen ma endiselt seda meelt, et kui sinus on maaelu uudishimupisikut või mõlgub meelel unistus proovida, siis igal juhul katseta. Vaatamata sellele, et meie jaoks on mõned asjad läinud keeruliselt nagu vana maja ehituslikud mured ja eelnevate omanike meist erinevad remondi standardid, kohati planeeritust suuremad väljaminekud ning hetkel tundub, et mitte kunagi lõppev remont. Siiski on siin väga mitmed asjad läinud hoopis oodatust paremini nagu ehitustööde laabumine, suurepärane kogukond, laste suur rõõm avarast hoovist, stressitaseme langus ja loomulikult piirangute ajal muutumatu eluviis, mida võimaldab suur krunt, oma mets ning ruumikas maja.

Just seda postiivset siit olen püüdnud ka kajastada ja süstida kõigisse neisse, kes ka ise tunnevad, et tahaksid maale või oma majja. Ausalt on neid inimesi üsna vähe, kes ka veidi ebamugavatest teemadest pajatavad või pilte jagavad. Minu jaoks on see olnud remondi keeruline pool, mida seni olen kiivalt sotsiaalmeediast eemale hoidnud.

Olen korduvalt jätnud mõne pildi postitamata, kuna taustal ilutseb meie remondisegadus või vaatamata sellele, et korduvalt olen endale lubanud ja ka teistele teada andnud, et tahaksin siinset elu rohkem videopilti püüda, kuna selle väärtus mälestusena oleks minu jaoks veelgi kõrgem, kuid ikka tabab mind tõrge, et kuidas ma näitan meie segadust ja kes seda üldse näha tahaks. Kes on minu eesmärkide seadmise lugu lugenud, teavad, et ma julgustan inimesi alati proovima neid asju, mis tundub hirmus või ebamugav, sest väga tihti nimelt ei juhtu sellest mitte midagi! Ja nüüd on minu enda kord – see kaua kardetud remondisegaduse näitamine saabki tõeks.

Remondifilmi algusesse kerides, leiab sellelt lindilt hoopis meie eelmise kodu. Juba enne meie praegust talu omasime me Jimmyga ühist kinnisvara, mille koos soetasime ja terves mahus siseviimistluse uuendasime. Ja kui ma kirjutan “meie remontisime”, siis siinkohal mõtlen muidugi Jimmyt. See oli pikk ja emotsionaalne teekond, mis kestis paar aastat ja lõppes maja müügiga. Küll mitte remondi tõttu, vaid elu soosis nii – kes on uudishimulik, leiab ka selle kohta blogiveergudelt loo.

Ja just nimelt selle juba läbi elatud remondi tõttu, olin mina väga skeptiline, et seda kõike uuesti tegema hakata. Sest ma tean, et remont tähendab lõputut segadust, mustust, kaste ja rahakulu. Remont ja ehitus kui tegevus, iseenesest ei häiri mind absoluutselt. Olen korduvalt öelnud, et mulle sobiks see tegelikult ka tööna. Kuid kõik see, mis selle ehitusega kaasas käib on minu jaoks vahel ületamatult keeruline.

Ma ei pea siinkohal silmas paarinädalast ruumi remonti, mil on ebamugav, kuna kuskil haiseb mingi seinavärv või nõusid tuleb ajutiselt pesta vannitoa kraanikausis. Tuletan meelde, et meil tuleb remontida terve maja, mille käigus muuta planeeringut, vahetada välisfassaad ja osa maja palke ning teeme seda kõike ise. Suurem remont kestab ilmselt veel paar aastat, aga teadagi väiksemad tööd ei lõppe oma majas iialgi. Siinkohal usun, et eelisseisus on need inimesed, kellel on võimalik maja remontida ise seal mitte elades, kuid meil sellist võimalust ei ole, niisiis tuleb leppida asjaoluga, et paar aastat meie elust ongi üks lõppematu remont.

Hetkel on meie remondigraafik selline, et nii, kui üks ruum valmis, alustame järgmisega, kuid proovime mitte rohkem kui paari projekti korraga töös hoida, kuna palju poolikuid ehitustöid on emotsionaalselt väga kurnav. Siiski kipuvad ka asjad siis venima, kui korraga on käsil kaks suuremat tegemist nagu näiteks praegu. Alumise korruse vannituba on töös juba kuid, samal ajal surun ma väga entusiastlikult veinikledri ehitust, mis ühest küljest pole justkui esmaprioriteetne ruum, kuid minu jaoks väga oluline. Me mõlemad käime Jimmyga ka palgatööl, mistõttu tehakse suurem osa ehitustöid õhtuti või vabadel nädalavahetustel. Et mitte aega raisata asjade koristamisele ning kokku pakkimisele ja uuesti välja otsimisele, jäävad paljudel päevadel tööriistad ning ehitusmaterjal lihtsalt keset elamist laiali.

Kui see muster kordub juba nädalaid, siis kipub mind tabama teatav kahetsuselaine, et ma ei saa iial korras, puhast ja sätitud kodu ning see kõik oli algusest peale ju ometigi teada. Jimmy pühib mu pisarad, aitab asjad kokku korjata, peseme põradad üle ning taas on mõni nädal mureta. Siinkohal on minu jaoks olnud abiks arusaam, et vaatamata sellele, et mind häirib söögitoas olev remondiladu, on äärmiselt ebapraktiline iga tööriista, kruvi ja värvipurgi toomine kõrvalhoonest, kui kasutame neid igapäevaselt.

Väga hea positiivse tunde annab seevastu just hetk, mil mingi ruumi remont valmib. Õnneks on meie remonditempo ära tasunud ja palju on tänaseks ka juba tehtud, aga iga uue remondisaavutuse emotsioonilainel saab julgelt taas paar nädalat liuelda.

See kõik ei tähenda muidugi, et me iial ei korista ja elu ongi üks suur segadus. Usun, et remondijärgus olevas majapidamises tuleb seda rohkem koristada, et kogu ehitusest tingitud mustust kontrolli all hoida. Hetkel on suures plaanis meie elu jagunenud järgmiselt: närve saab puhata kõigis nendes ruumides, mis on remonditud ja ehitustööd valmis, ehk kõigis neis, mida siin blogis juba jaganud olen. Teisel korrusel hetkel mingit remonditegevust ei toimu, mistõttu on seal võimalik hoida puhtust ja korda, kuigi seal on osa ruume remontimata, oleme ennast hetkel sisse seadnud täpselt nii nagu seal parasjagu olukord võimaldab.

Ka suur osa laste elust toimub üleval korrusel, see aitab hoida Brandoni mänguasjade segaduse paiksena ja alumise korruse mänguasjasegadusest vabana. Alumisel korrusel on osa ruume valmis ja korras nagu pesuruum, välisriiete garderoob, sahver, magamistuba ja garderoob. Elutuba on remontimata, jah – tapeet on seinast veidi lahti ning uus laotud kaminamüür värvimata, kuid siiski korras ja puhas, kuna üllatuslikult on just see ruum meie maja kõige vähem kasutatav ruum üldse. Seevastu kõige rohkem kasutusel olev köök ja tulevane söögituba oleksid nagu väljavõte mõnest maailmalõpuajakirjast. Trepi alune on triiki täis remondivahendistest, nurgas seisab kasti sees suur boiler, köögisenal on ajutiselt paigaldatud vana boiler, keset tuba seisab kastide ja kottide viisi veini, mis ootavad keldri valmimist ning köögis olev kapike on kaetud töökinnaste ning pealampide koormaga. Vürtsi annab selle kõige juures pooleldi maha kistud tapeet ning omavahel absoluutselt mitte kokku sobiv vana siseviimistlus. Endal on ka natuke raske uskuda, et selle siia kõik nüüd uhkelt välja laon, kuid ma siiralt tahan uskuda, et teie seas on vähemalt keegi, kellel on samuti remont või on seda varem kogenud ning teab täpselt millest ma siin pajatan.

Saaksime kindlasti asjadega kiiremini toime, kui kogu aja suunaksime maja ehitusse. Aga nagu te teate, ehitame me siin kodu mitte pelgalt maja, siis pool aastast suuname koduloome energia hoopis uksest välja õuetegevustele, mis maal elades on vähemalt sama olulised, kui tubased tegevused. Ja tegelikult aitab emotsionaalselt palju kaasa see, kui vahepeal ehitustegevus toast õue viia, isegi, kui see tähendab, et majas midagi edasi ei liigu.

Kui esimesed pool aastat tundus, et millekski muuks aega üldse ei jagu, siis nüüd oleme õppinud maaelu tundma, teame mis tuleb teha, et asjad tehtud saaksid ning mis teha selleks, et meel ka selle kõige juures ikka rõõmus püsiks. Nii lubame endale vahel ilma igasuguste süümepiinadeta mõnusa filmiõhtu heade snäkkidega, kuna tuju on selline. Lume saabudes võtsime aega, et kelgutada ja ATVga kelgurallit teha. Veiniõhtud Bailabaaris, lõbusad tiirud ATV või mootorrattaga on maaelu võimalus, mida ei saa ega tohi raisku lasta. Kohvi terrassil, jalutuskäik metsas, lõunauinak võrkkiiges või vahukommid lõkkel on täpselt see, mis annab jõudu ning motivatsiooni jälle edasi minna ja siin talus oma elu nii mugavaks teha, kui vähegi võimalik.

Suures pildis siiski kinnitan, et meie elu ei ole maale kolides oluliselt muutunud. Oleme ikka needsamad inimesed, teeme ikka sama tööd, püüame endiselt suuri unistusi ning loome omale unistuste kodu. Muutunud on vaid see, et meil on rohkem vabadust, rohkem oskuseid, rohkem rõõmu ja vähem stressi, mis juba kaalub kogu remondihulluse ning keerulised hetked kuhjaga üle.

Lõpetuseks julgustan ka sind tegema midagi, mis tundub hirmutav või keeruline. Proovi ja vaata, mis juhtub. Ära lase end heidutada tundest, et kõigil teistel on kõik juba välja mõeldud ning ära tehtud – usu mind, ei ole! Iga samm mida astud viib sind juba kaugemale, kui sellele eelnev, seetõttu oled sa ainult ise see, kellest püüda julgem ja parem olla!

Imelist päeva!

Päriselu täna hommikul – blogi lõpetamine, kohvi ja eile kingiks saadud lilled

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga