Õhulise ukse lugu

Kui kastist välja mõtlemine tundub keeruline, mõtle mida kastiga teha saaks

Kas teil on vahel nii olnud, et tunnete vastapandamatut soovi midagi teha või luua, ilma, et sellel ehk kõige praktilisemat väärtust oleks? Minul just nimelt nõnda juhtus, kui ühel päris tavalisel täeval otustasime ootamatult majas kahest siseuksest loobuda. Ja kui ma ütlen “meie”, siis siinkohal pean silmas päris kindlasti ikkagi Jimmyt, kes olukorda enda kasuks ära kasutades sai mu nõusse, et loobume ühest veranda uksest ning söögitoa ja elutoa vahele jäävast uksest.

Tegelikult viimane olulist kasutust ei leidnudki, pigem oli pidevalt ees ja vajus pooleldi kinni. Kui uks ja ukseleng eest ära võetud sai, siis muutus kahe toa vaheline osa palju avaramaks ja mõnusamaks. Nii ma siis võtsin ja värvisin söögitoapoolse palkseina valgeks, et avarust veelgi enam juurde saada. Jimmy tõmbas entusiastlikult maha ka teises söögitoa seinas olnud vana tapeedi, millele me seni ei ole asendust leidnud, kuid vist hakkab idee kooruma, mida sellega teha. Küll aga turgatas mul üks ammu küpsenud idee, seoses palkseina ja ukseavaga.

Olin juba pikka aega mõlgutanud mõtet disainuksest, mis oleks õhuline, lükandukse funktsionaalsusega ja pigem disainielement, kui praktiline uks. Ja just nüüd tundus selle idee teostamiseks ideaalne võimalus. Olgu öeldud, et originaalne idee ei tule küll minu leiutaja varamust, vaid olen sarnase ideega lahendust kusagil varem näinud. Suutsin Jimmyle idee maha müüa ilma, et ma oleksin päriselt selgitanud, millist ust ma plaanin teha.

Kuna lahendus eeldas lükandukse siini ja neid meil kahjuks kuuri all niisama ei vedele ning ehituspoed on endiselt kinni, tellis Jimmy selle vidaXL leheküljelt. Valituks osutus musta värvi, meile sobiva stiiliga, liugukse tarvikute komplekt. Kui aeg oli sealmaal, et lubasin häälekalt ust ehtama hakata ja joonise vaba käega valmis joonistasin, saime me siiski mõlemad aru, et minu soovid on nii keerulised, et üksi on sellist lahendust päris raske mul valmis saada. Niisiis jagunesid meie rollid üsna tavapärase peremudeli alusel – Jimmy oli tubli ja töökas ehitaja ning mina disainer/töödejuhataja.

Kõigepealt tuli kokku panna ukse põhikonstruktsioon, milleks on kuus 10cm laiust puitlauda, jaotatud ühtlaste vahedega vertikaalselt ühe meetri peale. Üles ja alla äärtesse paigaldasime laudade taha horisontaalsed ristlauad, et põhikonstruktsioon oleks toestatud ning sellele saaks asuda looma sobivat disaini. Kes varem on ka siia lehele sattunud või võtavad vaevaks nüüd ringi piiluda, siis minu stiiliks on kindlasti erinevad kandilised ning nurgelised kujundid sisustuses ja disainis. Täpselt sama teed läksin ka uksega.

Ukse disainiplaani ma ei teinud ega paberile pannud. Ma isegi ei mõõtnud mingeid sobivaid suuruseid. Teadsin, et tahan ukse keskele ruutu, kust hakkab muster arenema ning mul oli kindel visioon, et muster peab mängima ka tekstuuris, ehk puit peab olema erinevad laiuses, pakuses ning erineva pinnaga. Nii seadsime sammud sinna põnevasse kõrvalhoonesse, kus ei olnud küll liugukse tarvikuid, kuid kus leidub erinevaid ehitusjääke ja lauajuppe. Korjasime sületäie puitu kokku ja Jimmy asus lõikama, mina näitasin, kui palju ja mis pikkuses tükke teha on vaja.

Lõigata on iseenesest lihtne, sest loogika ütleb, et kõik diagonaaldisainid tuleb lõigata 45-kraadise nurgaga. Ja nii me siis pihta hakkasime, enamuse tükke lõikasime neljakaupa, mõndasid tegime kaks. Proovisin jälgida, et lõigatud osad oleksid eri pikkuses, et neist oleks võimalik erinevaid elemente laduda. Kui tekkis tunne, et tükke on piisavalt, tõime need tuppa ja ladusime ukseraami kõrvale maha, sarnased kokku. Ja hakkasin sobitama. Kuna teadsin, et ukse keskele tuleb ruut, siis sealt sai ka disain arenema hakata. Ümber tõstsin ühed äärmised kolmnurgad, kõik muu jäi täpselt nii nagu esimese korraga sisetunne õigeks pidas.

Seejärel liimis Jimmy väiksemad osad omavahel kokku ja kinnitas kõik detailid naelapüstoliga ukseraami külge. Olles veendunud, et uks on õiges suuruses, kõik toimib ja sobib, tõstsime ukse värvipukkidele ja peitsisime tumepruuniks. Esimest korda kasutasin tuntud peitsitehnikat, kus pintseldasin värvi puiduosale ja seejärel tõmbasin kaltsuga üle. Nii saab üleliigne värv maha, puidu loomulik muster tuleb välja ning kogu pind kuivab samuti oluliselt kiiremini. Esimesel õhtul peitsisime ukse ühe külje, teisel päeval teise poole. Peitsiks valisime sama pruuni tooni, millega olen juba värvinud kõrval asuva kamina simsi, vannitoa laetalad ja riiulid, et hoida ühtseid toone läbi kogu maja.

Seejärel jäi ainult üle kinnitada uksele vajalikud tarvikud ja uks paika tõsta. Iseenesest on tegemist täiesti funktsioneeriva süsteemiga, ehk ust on võimalik sulgeda. Eelkõige on siiski tegemist disainielendiga, mis minu hinnangul annab söögitoale iseloomu juurde ja sobib hästi meie talustiiliga.

Soovitan ka sinul proovida, kas sarnast disainust või mõnda muud ammu meelel olnud plaani. Väga lahedaid sisustuslahendusi saab teha ka lihtsate vahendite ja heade mõtete põhjal, isegi nüüd, kus poed on kinni ja ehk nii mõneski peres eelarve tavalisest piiratum.

Päikest, positiivsust, tänulikkust ja julgust katsetada! Jällelugemiseni tuleval pühapäeval!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga