Õdus kempsumaja

Täna – 2020 aasta viimase kuu hakul julgen kinnitada, et Tõnu talu pererahvas on kahekümnenda aasta suure üleilmse vetsupaberi kriisi edukalt üle elanud ning võtame julgelt plaanide suuna tulevasse aastasse.

Kas see tähendab, et peagi lõppev aasta on meile tulnud kergelt kätte? Kindlasti mitte. Meid on tabanud käesoleval aastal, nagu ülejäänud riiki, ootamatud ümberkorraldused tööülesannetes, ületamatuna näiv periood ise oma lapsi kasvatada aka distantsõpe, korduvad moeapsud üleriietega mitte kokkusobivaid maske kandes ning veidi originaalsemal noodil – kõikvõimalikud põnevad majamured. Aga nagu meie lugejad juba teavad, oleme me üle keskmise positiivsed ja näeme igas tagasilöögis võimalust veel paremaks ja ägedamaks.

Täna on ehitusblogi jõudnud taaskord naistenurga teemasse, ehk peagi jagan suurepärast lugu sellest, kuidas ma üksi välikempsu ehitasin, teadmata mida ma teen ning kuhu oma tegemisega tüürin. Aga lugu algab loomulikult jällegi ilma suurema plaanita.

Nimelt, kui pea aasta tagasi maja ostsime, siis tegime omale ka esmase nimekirja, mis on need asjad, mida plaanisime teha esimese aastaga, millised asjad vajavad suuremat rahaplaneerimist ning missuguste remonditöödega on aega. Wc-vannitube oli meil majas kaks. Kummalgi korrusel oma. Alumise korruse vannituba oli üks kehvemas seisus olevaid ruume siin majas. Ja kui ma kirjutan vannituba, siis ma mõtlen vana, koledate vakstuseintega ruumi, kus asetses WC pott, mis oli puhastust näinud ehk enne paigaldust, dušinurk, kus pesta ei saanud, kuna vesi jooksis mööda ruumi laiali ja katkiste plaatidega põrandat. Ma arvan, et sinnamaale võiks selle kirjelduse ka jätta. Seevastu teise korruse väike WC oli täiesti normaalses korras. Värvivalik oli arusaamatu, kraanikausi kapp oli ühest perekonnast alumise korruse WC potiga, kuid kõik toimis ja dušinurgal olid olemas isegi uksed. Seega ei plaaninud me ülemise korruse pesuruumiga esimeses järjekorras midagi ette võtta, peale korraliku küürimise. Küll aga soovisime esimesel võimalusel alustada remondiga alumises pesuruumis.

Remondini jõudsime augustis, kuid siis juhtus midagi, mis meie plaanid täielikult segi paiskas. Esimese laetüki eemaldamisel istus seal all paks must hallitus ning laekatte all tikus ka vesi. Selge oli see, et leke on seotud ülemise vannitoaga, mis asub otse alumise kohal ja lekke eemaldamiseks tuli see koheselt lahti lõhkuda. Ja mis see meie jaoks tähendas? Tähendas seda, et päev enne Presidendi vastuvõttu teatas minu armas abikaasa, et enam ei saa kasutada kumbagi WCd ega toas ka pesta. Kuidas lahendasime pesuvõimaluse ja millisteks kujunesid ootamatult kahe WC/pesuruumi remondid, nendest räägin eraldi postitustes. Kuid hetkel kõige põnevama osa juurde – kuidas sündis meie talu kolmas WC.

Olime varasemalt arutanud korduvalt, et ühel päeval võiks meie valdustes olla ka välikemps. Kuna meil käib palju külalisi ja mõnikord ka õue peal tööd tehes oleks lihtne, kui ei peaks läbi toa patseerima WCs käimiseks. Usun, et elul on kombeks meile vihjeid anda, kui oleme valmis neid kuulama, nii juhtus meil augu kaevamisega. Nimelt käis meil varasuvel keegi traktoriga imbväljakut kaevamas ja kuna ta siin juba oli, pakkus Jimmy, et ehk kaevab ka tulevase kuivkäimla augu valmis. Otsus, kuhu see siis tulema peaks, sündis hetke ajel ja minu käega osutatud suunal traktor juba metsatukka veereski. Kaks kopatäit mulda ning hiiglaslik kraater oli puude all olemas. Nii juhtub, kui traktoril on suur kopp. Tegime omakeskis veel nalja, et sellise augu peale tuleb nüüd küll vähemalt paar kempsu ehitada.

Ja kui aeg jõudis sinnamaale, et majas tuli WC potid välja lõhkuda, teadsime kohe mis teha tuleb. Kuna lõhkumisega oli kiire, pakkusin välja plaani, et Jimmy eestvedamisel lõhutakse välja mõlemad vannitoad nii, et WC potid on viimased, mis ära lähevad. Et anda veel paar päeva aega nende kasutamisele. Mina sel ajal ehitan valmis välivetsu – sest no kui raske see saab ometi olla. Jimmy hindas ajaliseks plaaniks kolm päeva, ehk kolme päeva pärast pidi välivets olema kasutusvalmis.

Panin varahommikul tunked jalga, haarasin ketassae, akutrelli ning oma roosa tööriistakohvri ja seadsin sammud metsatuka poole, veendunult, et sellest saab üks äge vets. Kohale jõudes tabas mind kergelt öeldes paanika. Mul polnud aimugi kust alustada, kuidas hoonet üldse ehitatakse? Mul polnud plaani ega visiooni, milline see siis tulema peaks ja mis kõige põnevam – mul polnud ka materjali millest ehitada. Kuna see kõik tuli nii ootamatult, ei olnud mingist ehitusmaterjali tellimisest isegi mitte juttu. Aga taaskord tahan teile tõestada, et mitte millestki on võimalik teha mida iganes ning kogu materjal sai kokku veetud hoovis olevatest asjadest. ATVle hääled sisse, käru taha ja krundile shoppama. Euroalused, vineerplaadid, eelmiste ehituste puidujäägid, sõbralt saadud vana lammutusjääk, mis oli mõeldud kütteks. Kõik selle sortisin ära, vedasin metsa alla ja hakkasin pihta. Karpide viisi kruve, sadu naelu ning kuhjaga tahet – töö sai alata.

Tahet rohkem kui oskuseid….

Kõigepealt said augu peale palgid mahavõetud puudest. Sinna omakorda prussid ja põrand. Seejärel tuli tubli tunnine mõtlemispaus, kuna ma ei suutnud aru saada, kuidas edasi minna või milline see lõpptulemus saama peaks. Sel hetkel ei teadnud ma isegi kuhu saab uks või pott. Mõtlesin korduvalt ümber, kuid lõpuks otsustasin ja hakkasin pihta. Püüdsin kasutada raamiks nii palju erinevaid kaubaaluseid kui leidsin, kuna raske on üksi kogu konstruktsiooni püsti hoida ja kaubaalused on juba mingi kokku pandud osa.

Päeva peale käis Jimmy paaril korral piilumas, kuid ei öelnud pererahu huvides midagi. Teadsime, et ta ei saa tulla koos minuga ehitama ja olin ise endiselt veendunud, et saan sellega hakkama, lisaks oli tekkinud tohutu ehitusadrenaliin. Loomulikult ei näinud see majake kordagi loodi ega sirgeid lõikeid ja siinkohal oli Jimmy õppetund lasta nendel asjadel minna. Minu õnneks oli tal siiski vaja sõita kiirelt ehituspoodi ja sain kaasa anda nimekirja, mis olid ka ainsad kempsumajale ostetud asjad. Need olid pituumenist katuseplaadid, penoplastist prillaud – et ka külmal ajal oleks mõnus, soe ja pehme istuda ning akna tegemiseks mingi ruuduke pleksiklaasi laadset toodet.

Esimeseks õhtuks sain majakese nii kaugele, et seinade raam oli püsti ja sarikad paigas, siis aga hakkas vihma tibutama. Väljas läks juba pimedaks ning sel hetkel vajasin Jimmy ning Andriani abi. Nad aitasid kiiresti paika panna katuseplaadid, et ehitus jääks kuivaks ja saaks hommikul jätkata. Tegemist oli tõelise tiimitööga, kuna kottpimedas, vihma käes toimus plaatide paigaldus minutitega. Andrian näitas valgust ja ulatas kruve, mina vinnasid katuseplaadid üles ja Jimmy lasi kiirelt kinni. Niiet päris kogu ehituse au ma siiski endale võtta ei saa – kuigi ikka väga tahaks.

Teise päeva lõunast hakkas taas sadama, kuid kuna katus oli peale pandud, sai ehitustöid jätkata, kuigi veidi niiskemates oludes, kui mulle meeldiks. Teisel päeval said valmis seinad ja paigladatud aken. Õhtuks oli füüsiline väsimus juba päris suur, kuid töö iseenesest läks lihtsamaks, kuna sain aru, mida ja kuidas edasi teha. Terasemad lugejad näevad, et sisetöödel kasutasin osaliselt veel kunagi lagunenud kasvuhoone vana ülesvõetud põranda jääke, millest tehtud ka Bailabaari lett ja vahesein.

Teise päeva õhtu – sisevaade

Kolmas päev kulus sisetöödeks, majakesele sai ette uks, lõikasin sisse ka WC augu. Enne augu lõikamist kaalusin veel, et ehk jätaks majakese siiski kontorihooneks või kämpingumajaks, kuna see oli ehituse käigus mulle ikka väga armsaks saanud. Päeva teine pool kulus siseruumi värvitöödeks ning WC oli kasutusvalmis. Kuna Bailas oli Jimmy juba korra ehitanud väga käepärase kraanisüsteemi ja meil oli alumisest vannitoast äraviskamist ootav kraanikauss, otsustasin tekitada välikempsu ka kätepesu võimaluse. Ämbrit peab küll jooksvalt täitma, kuid tegelikult on mõnus käed korralikult puhtaks pesta, eriti, kui toas seda võimalust ajutiselt üldse ei ole.

Kuigi minu nunnu kepsumaja sai kasutusvalmis kolme päevaga, mis oli kriitiliselt vajalik funktsioneerimiseks, kestsid tööd tegelikult veel paar päeva lisaks. Neljandal päeval sain lisada sisustust, kuna värv oli seintes kuivanud. Kempsus on prügikast, veinipudeli punnidest paar konksu asjade riputamiseks, moonakastist tehtud riiul, kus saab hoida vajalikke vetsuvarusid. Krundil leidus vana keerlev ajakirjastend, kust võtsin ära ühe mooduli ja tegin sellest raamaturiiuli. Andrian oli varem koolis ehitanud köögipaberi hoidiku, mis sobib imehästi ka vetsupaberit hoiustama. Kempsu istumisosa otsustasin teha kogu ruumi tagaseina ulatuses, et tekiks lisaks ka tasapind, mida hetkel kasutan taaskord moonakastist loodud riiuli tarbeks. Majakeses leidub ka kätepaberivaru. Puudu oli esialgu peegel. Kiire sõnum lähemalelavatele sõbrannadele küsimusega, kas kellelgi on üleliigset väikest peeglit. Ja minu kallis Ruth oli valmis lahkelt mulle enda oma pakkuma ning kuigi ma esialgu olin veendunud, et pean seda lõikama hakkama, sobis see kraani kohal olevasse süvisesse kui valatult.

Välisseinte värvimisega sain lõpule alles viiendal päeval, kuna seni sadas vihma ja välised värvimistööd ei olnud lihtsalt võimalikud. Siis pakkus Jimmy taaskord oma abi ning kempsumajake sai omale ka elektri. Väljas on liikumisanduriga lamp, mis ka pimedatel õhtutel valgustab mõnusalt vetsuteekonda ning ka sisse sai paigaldatud tavaline “laudalamp”. Värvitööd teostasin samuti vanadest varudest, mis Bailabaari ehitusest järgi olid ja tulemuseks on justkui Baila väike sugulane.

Mis võiksid need olulised mõtted olla, mida siit loost endaga kaasa võtta? Esiteks soovitan kõigil taluomanikel kindlasti välikemps ehitada – tore lisaväärtus ning vee puudumisel hea kasutada. Aga tegelikult soovisin väga näidata, et iga konarlus teel ei ole karistus ega samm tagasi, see on hoopis võimalus astuda mitu sammu edasi, julgustades sind tegutsema ja ennast piiravatest hirmudest üle olema. Kõik on tehtav ja võimalik – minu jaoks välivets, aga sinu jaoks midagi sulle olulist! Ja loomulikult ei väsi ma kordamast, et avatud meelega ringi vaatamine annab vanale uue elu ning ehitus ei pea olema kallis ja kättesaamatu, ehitus võib olla soodne ja valmida olemasolevast.

Aga nüüd – tegudele!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga