Mudaköök – mänguala

Me ei lõpeta mängimist ja lihtsate asjade üle rõõmustamist seetõttu, et jääme vanaks. Me jääme vanaks, seepärast, et lõpetame mängimise ja lihtsate asjade üle rõõmustamise.

Armas blogilugeja, mul on siiras rõõm, et oled tagasi jõudnud minu tegemisi jälgima ja annad minu lugude kirjapanekule nii olulise ning imelise põhjuse. Enne tänase jutustuse sisse sukeldumist tahtsin öelda, et mitmed minu unistused ja soovid on täitunud just tänu sellele, et oled olemas ning minu tegemistele kaasa elamas – aitäh Sulle!

Täna aga jagan sinuga taas ühte meie pere emostiooniprojekti, mis läheb ühtlasi ka taas säästuehituse nimistusse, kuid mille väärtus väikese inimese silmis on suurem, kui ükski maailma rahasumma. Tegemist on pereisa õhtupooliku ehitusega, ehk vaatame, kuidas valmis Brandonile mudaköök.

Käesoleva kevadeni ei olnud meil hoovis laste mänguala olemas. Eelmisel suveperioodil panime üles batuudi ning mingiks ajaks tekkis hoovinurka ka suurem plastik-kauss, kuhu esialgu lasime mängimiseks vee ning hiljem panime veidi liiva. Kuna maaelu oli iseenesest uus ja põnev, ei tundnud Brandon sellest ka oluliselt puudust. Jah – kindlasti oleks talle meeldinud mõni äge ronimisnurk, kuid vastupidiselt täiskasvanutele, leiab väike inimene endale tegevust ja rõõmu just nendest vahendistest, mis parasjagu saadaval on, ega tunne pidevalt puudust kõigest sellest, mida hetkel käeulatuses ei ole. Nii ei olnud mänguala ka esimene prioriteet, panime õunapuude külge pesakiige ning võrkkiige ja liikusime edasi toona olulisemate projektide kallale.

Nüüd, olles äsja saanud neljaseks, oskab Brandon oma soove ja tahtmisi paremini selgeks teha, mistõttu soov omale saada liivakast ning mängunurk, kõlasid kodus üha tihedamini. Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmisena soovib ta omale mängumaja. Niisiis teades, kuidas meie peres plaanide ja emotsioonidega lood on, saavad teadagi enamik ehitusi toimuma just ilma suurema planeerimiseta ja üsna kiires tempos. Täpselt nii läks ka mudaköögiga. Ühel täiesti tavalisel õhtupoolikul otsustas Jimmy, et just nüüd on aeg lapsele see mängunurk valmis ehitada. Ta kogus kokku mõned kaubaalused, veidi puitu, vana duššinurga seinapaneeli ning hakkas tööga pihta.

Tegemist on sel korral ka tema jaoks loovprojektiga, mille sarnaseid tavapäraselt viljelen siin kodus pigem mina. Ehk ehitus ilma suurema plaani ja jooniseta. Mõte oli tekitada armas, ruumikas köögiosa, mille suur töötasapind on veekindlast vineerist, et seal oleks mõnus liivakooke meisterdada, gurmeekokandust harrastada ning mugav soovi korral ka autodega mängida. Köögiosa sai omale ka väikese katuse, kuna teadupärast ei takista õues mängimist ükski vihm ega tormituul. Köögiseina teisele poole ehitas Jimmy toreda laua ning pingi istumiseks, kus saab ägedalt mängida kohvikut/poodi või baari, kuid sama edukalt ka jäätist süüa, laua ääres meisterdada või niisama jalga puhata.

Kuna mudaköögi üks oluline osa on võimalus lõputult veega plätserdada, sai kraanikausiks suur plekk-kauss ning kraaniks paari eurone plastikust kätepesukraani punsu. Võtsime sellelt kaane ära, et vihmavesi seda täita saaks. Mudaköögi nurka paigaldas pereisa päikesepatareil töötava hoovilambi, mis hämaruse saabudes mängunurka mõnusalt valgustab. Minu tagasihoidlik panus mudaköögi ehituse juures oli selle värvimine. Loomulikult valgeks, just nii nagu kõik muu meie kodus. Aga tegelikult sobib valge värv mängunurka hästi, see ei lähe päikese käes liiga kuumaks, fassaadivärvi on kerge hooldada ning pesta ja see sobib kogu ülejäänud elu-oluga meie talus hästi kokku.

Mudaköök sai kaunistuseks omale ka kaks lillekasti, kus hetkel õitsevad toredasti võõrasemad. See oli Brandoni oma projekt, mis võimaldas kaasata lapse väga edukalt aiatöödele. Sel ajal, kui mina istutasin terrassililli, istutas tema omale mudaköögi lillekastidesse oma taimi, millega ta muuseas sai imeliselt hakkama. Nüüd saab ta neid ka kastmas käia ning arusaam taimedest ja loodusest ning nende vajadustest on tema jaoks suisa põnev. Usu mind, kanakaka graanulid tegid istutamispäeval nii palju nalja, et rõõmu jätkus kohe tükiks ajaks.

Nädalapäevad tagasi saime naabri käest ka traktori rehvi, mis kiirelt liiva täis sai ning leidis koha mudaköögi kõrvale. Nii tekkis Rasmusele päris oma mänguala, kus ta veedab enamus oma õuesoleku tunde ning suur osa mängudest kaasavad nii liivakasti kui mudakööki. Täna näiteks serveeriti Brandoni kohvikus liivast kukekooke.

Mudaköök saab ajas muutuda läbi uute mängude ja ideede, mis hoiab selle põneva ja lõbusa pikaks ajaks. Kõigile lapsevanematele, kellel on olemas hoovinurk, soovitan kindlasti ka ise proovida mudaköök ehitada. See võib olla valmistoode või loovehitus olemasolevast, kuid kindlasti pakub see väikesele inimesele rõõmu ning sinule võimalust saada veidi enda aega, kuna lapsel on põnev seal ka omaette toimetada. Võibolla järgmisel pühal või elusündmusel jätad mõne plastikust, kiirelt igavaks muutuva mänguasja soetamata ning ehitad hoopis ägeda mudaköögi?!

Aitäh, et tulid! Järgmises postituses vaatame tagasi mai kuusse ning edasi juunisse, ehk paras aeg vaadata üle oma eesmärkide teekond ning oi kui mitu ägedat uudist mul sulle jagada on! Päikest ja järgmise blogini!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga