Mandala maalistuudio

Kõige paremad seiklused on spontaansed – ainus millist sa kahetsed on see, kuhu jätsid minemata

Alles see oli, kui teatasin blogiveergudel, et pererahvas on väsinud ja märtsis me remonditöid ei tee ning lubame endale ühe kosutava väljateenitud puhkuse. Siis juhtus aga kevad, täiskuu veeretas end taevasse ning kihk tegutseda on niivõrd tugev, et märkamatult on taas pooleli mitu suuremat projekti, kuid üks kiireloomuline koduvärskendus sai äsja valmis. Tegemist sel korral perenaise maalimise stuudionurgaga.

Püsivamad lugejad näevad meie elus kindlasti teatavaid mustreid. Üheks neist on ilmselgelt ehituste suunitlus, ehk perenaine muudkui soovid ja nõuab ning peremees ehitab. Nii on tekkinud mulle siin veinikelder, sahver, majapidamisruum, mandala stuudio ja kui te vaid teaks, et juba käib ka uue hoone ehitus, millest saab minu kontor. Aga mis siin ikka kritiseerida, kui pererahvas ise on õnnelik, sest kõik ju teavad, et hea elu tagab õnnelik naine. Ja seda ma päris kindlasti ka olen. Teine huvitav joon mis remondist selgelt välja joonistub, on spontaansus ja etteplaneerimatus. Kuid meie usume, et kuigi eesmärgid ja unistamine on ääretult olulised, siis tegutsemine ja pihta hakkamine on siiski edu võti. Ja nii kipub juhtuma, et meie plaanid tekivad hetke ajel ja muidugi on siis kohe vaja need ka teostada. Aga taas on mul võimalus teiega seda lõbusat mini-remonti jagada, mis loodetavasti nii mõnelegi teist ka indu juurde annab.

Minu maalinurga lugu saab alguse taaskord maja ostust. Nimelt talus oli kaks sissepääsu: majaesine uks, mida kasutamegi igapäevaselt ja lisaks veel klaasverandaga sissepääs maja küljel. Veranda ise oli soojustamata, neidi kipakas ja lagunev, väga sinine ruumike, mis keset talve sisse kolides koheselt liiga mõnusat tunnet ei tekitanud. Niisiis tundus see imeline koht, kus hoiustada üleliigset mööblit ja kõiki neid asju, mida kohe kuskile panna polnud. Nii kõrgusid need hunnikud seal laeni möödunud aasta kevadeni välja. Teadagi juhtus siis eriolukord, mis kõigi ootuste järgi pidi paari kuu möödudes olema unustatud, kuid siiski oli järsku vaja ka kodus kohta, kus tööd teha. Nõnda tekkis eelmisel kevadel mul kaval mõte ruum tühjaks tõsta ja sinna omale suvekontori ruumike sisustada. Koht kus segamatult tööd teha ja lugematul arvul videokoosolekuid pidada. Täpselt nii ma tegin ja ilma suurema pingutuseta sinisesse ruumi ennast sisse seadsin. Tegelikult oli see kõik ääretult mõnus ja imeline, eriti suvel, mil varahommikul sai juba verandaukse pärani lükata ja mõnusalt kohvi kõrvale tööd teha.

2020 suvekontor

Siis sai aga ilmataadil lahke olemisest küll ning vaatamata minu pingutustele otsustas ta siiski suve lõpetada ning sügisega asendada. Tõin juurde soojad sokid ja paar lisa pleedi, kuid siiski hakkas ühel hetkel verandal külm ja oli selge, et talv on tulemas ning viiruselaine ei plaanigi suvega koos unustusse jääda, seega oli vaja muud kodukontori varianti. Kolisin oma kontorinurga teisele korrusele, vana köögi asemele, kuhu ühel päeval tuleb lastele telerinurk. Veranda jäi uut kevadet ootama ning vahel sai see tööd külmiku asendusena, kuhu oli mugav talvel potiga supipada tõsta, kui külmikus ruumi nappis.

Nüüd jõudis kätte aga taas kevad, kuid kontorit ma uuesti verandale teha ei plaani. Seda esiteks seetõttu, et olen kontorinurga juba mõnusasti teisele korrusele sisse seadnud ja lisaks käib hoovis uue kontorihoone ehitus, ehk ühel hetkel on plaan enda töötegemised hoopis sinna ümber kolida. Seega seisis veranda teadmata, milline kasutus sellel olema saab. Kui ma reede hommikul ärkasin, oli mul aga uitmõte, et teeks sinna hoopis endale maalimiseks koha.

Nimelt on elu mind juhatanud mandalate teed sammuma ja see vajab kohta, kus oleks mõnus luua. Kuna mandalate maalimine on teavat sorti meditatiivse alatooniga loovtegevus ja võtab päris palju töötunde, on ääretult keeruline iga kord kõiki vajalikke vahendeid välja otsida ja laiali laotada, et süveneda ja lasta energial voolata. See omakorda pikendab teoste valmimise aega veelgi. Seetõttu igatsesin juba tükk aega endale pesa, kus saaksin maalida just siis kui tuju tuleb, kuhu saan rahus jätta asjad ka laiali, kui tööjärg nõuab ning kus segamatult töötada. Ja just see ajendas minu uitmõtet, et vot klaasveranda sobiks selle jaoks imehästi.

Nagu enne mainisin, siis mõttest tegudeni kulub meil tavaliselt ainult hetk, mistõttu oli vaja muidugi kohe alustada, ruum tühjaks teha ning plaanima hakata. Kohe viskasin ka õhku, et pühapäevaseks blogiks peab stuudionurk valmis olema ja nii me pihta hakkasime. Kuna meid on tabanud liiga positiivne meelestatus, ehk Covid on meie perekonna kahjuks kätte saanud, ei ole hetkel poodi minek ega ükski muu kodust kaugemalt materjalide ning vahendite organiseerimine võimalik. Seda just lühikese tähtaja tõttu. Niisiis ei lasknud ma end sellest häirida ja otsustasin, et remont saab toimuma ainult kõige sellega mis meil juba olemas on, ehk stuudio eelave oli 0 eurot ja taaskasutus sai korraliku hoo.

Esimese hooga tõstis Jimmy ruumi tühjaks, võttis osaliselt lahti sisemise voodri, täitis kõik augud, vahetas välja katkised laudised ja soojustas seinaavad. Lisaks paigaldas aknaliistud, mida varem üldse ei olnud. Seejärel said seinad esimese valge tooni kihi. Jah, taaskord valge, sest mul on tugev valge, helge, avara ja valgusküllase vajadus. Laupäeva hommikul värvisin seinad teistkordselt ning paari tunni möödudes sinised osad veel kolmandatki korda. Elektriradikas andis kiiresti sooja ja abistas värvi kuivamisega. Värvimiseks kasutasn taaskord Eskaro valget fassaadivärvi, mis on kahtlemata meie maja remondi ja ehituse käigus kõige kasutatavam toode üldse.

Akende ette said puhtad kardinad, mis on kõige odavamad IKEA kardinad, veidi räsitud, kuid armsad. Need teenivad juba teist aastat. Lauda mul ei olnud ja kuna otsustasin, et me midagi ei osta vaid kasutame ainult olemasolevat, siis seadsin sammud kõrvalhoonesse, et seal ringi vaadata. Maja ostes olid kuuri jäetud puidust värvimispukid, mida hetkel keegi ei kasuta. Kuna tegemist on kunstiruumiga, tundus just värvine puidust pukk olevat imeline lisand minu sisustuselemendiks. Lauatasapinnaks sobis suuruselt täpselt vana uks, mille äsja elutoal eest võtsime. Veidi kulunud ja õnnetu, kuid maalimise alla suurepärane. Tooliks sai üks eelmise kodu söögitool.

Laua juurde soovisin erinevaid tasapindu, et oleks mugava asju hoiustada, nii sai lauale üks vana moonakast ja seinale kaks uut IKEA riiulit. Uut selles osas, et neid polnud keegi seni kasutanud, kuid soetasin need juba kolides Rasmuse toa jaoks, kuid remondi käigus selgus, et neid pole sinna siiski vaja ja nüüd peale teist tema toa remonti ma endiselt neid üles ei pannud. Seega oli tagumine aeg neile mingi parem koht leida ja just maalinurka sobivad need väga toredasti. Kuna tegemist on siiski klaasverandaga, kuhu ei ulatu maja küte, siis oli sinna vaja ka küttekollet, milleks sai üks seinale kinnitatav soojendi. Tegemist on küttekehaga, mis sobib väga hästi just pisikesse ruumi, kuna kütab sellise ruumi hetkega soojaks. Neid oli meil varasemast juba kaks tükki olemas, millest üks sai nüüd stuudio seinale.

Diivani osa oli ka varem verandal kontori tarbeks, kuid teades, kui mõnus on päikese käes seal ajakirja lugeda või sülearvutis nokitseda, siis pidi diivani osa kindlasti siia tagasi tulema. Samuti ka väike lauake, kuhu sisse on mugav hoiustada pleede. Kui varem oli siin kasutusel vana kaltsuvaip, siis nüüd panin siia hoopis eelmisel aastal Bauhofist ostetud terassivaiba. Loomulikult ei puudu minu maalinurgast ka väike veiniriiul, mis on pärit imelisest Kukupesast, kust kindlasti leiab iga kodu omale isikupäraseid ja taskukohaseid sisustuselemente. Veiniriiul oli samuti ostetud juba sügisel, et külalisi võõrustades oleks ilus veinipudeleid eksponeerida. Nüüd saab see vahepeal teenida just maaliruumis. Lisandiks meile juba tavapärased militaarkastid ning hoiuruumis tühnaja seisnud purgid, küünplatopsid, korvid ja küpsisekauss.

Lambiks on vana, isa käest saadud, värvitud põrandalamp, mis on minuga koos juba korduvalt kolinud ning vaatamata oma eale, täiesti töökorras ja mugav liigutada soovitud asukohta. Seinale sai loomulikult minu enda maalitud mandala, mis on mulle eriti südamelähedane ja aitab mul püsida õigel kursil, et need kõige väekamad ja energiaküllased mandala-maalid ka teie kodudesse jõuaksid. Uued teosed on saadaval juba õige pea ja valmivad nad just nimelt siin uues stuudionurgas.

Hea lugeja, ma olen tänulik, et sa oled siia jõudnud ja loodan väga, et innustan ka sind enda kodukeskkonda mugavamaks, mõnusamaks ja praktilisemaks muutma. Minu suur soov on anda edasi teadmist, et muutused, ehitus ja remont ei pea olema kallid, nõudma välist tööjõudu ega olema liialt stressirohked. Kui tunned, et mingi tasakaal on sinu kodust puudu, siis proovi luua midagi uut, see võib olla väike muutus või suurem ümberkorraldus, aga täna on täiskuu ja maagiline õhtu, sinu võimalus olla väekas ning suunata eneria positiivsele muutusele, kasuta seda. Aitäh ja lugemiseni tuleval pühapäeval.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga