Majapidamisruumi lood

Arvestades igapäevast juurde tekkinud musta pesu kogust, eeldan ma, et siin talus elab inimesi, kellega ma lihtsalt ei ole veel kohtunud

Öeldakse küll, et oma perekonna musta pesu ei ole viisakas avalikult pesta, kuid just seda ma täna teha plaanin, kuna ehitusjärg on jõudnud majapidamisruumi juurde – mina kutsun seda hellitavalt pesuruumiks.

Kuna kiiresti arenev tehnika, nutimaailm ja miljardi euro idukasvatajad on pannud peamise rõhu uute põnevate asjade väljamõtlemisele ja vanaaegne pesu pesemine ning koristus on jäänud suurema tähelepanuta, tuleb seda meie talus küll omal jõul teha. Jah – siiski väikeste mugavustega. Aga lähme taaskord sinna loo päris algusesse.

Eraldiseisvat majapidamisruumi ei ole minu kodus kunagi varem olnud. Küll aga olin sellest pikalt unistanud. Kui saaks elada nii, et pesuhunnik ei kuhjuks vannituppa, kodukeemial oleks majapidamises oma koht ning lapse mudast nõretavat kombekat ei peaks enne masinasse pistmist oma ilusas valges vannis leotama. Siis ei osanud ma veel pesukuivatist isegi mitte unistada. Ja täpselt nagu pea kõige muuga siin majas, ei olnud olemas kohta ka majapidamisruumi tarbeks. Kui lugesid tähelepanelikult minu sahvrilugu, siis tead, et vanast trepihallist, mis ühendas varem kahte eraldiseisvat majapidamist, ehitasime ringi kolm väiksemat ruumi, millest üheks osaks sahver ja teisest kahest garderoobinurk ning majapidamisruum. Kohavalik majapidamisruumi jaoks ei muutunud trepi asukoha muutusega, kuna olime algselt planeerinud, et kui trepp jääb vanasse asukohta, siis pesuruum mahub ilusti sinna kõrvale ära. Ruumiplaneeringu muudatusega tegime lihtsalt mõned mõõtude korrektuurid.

Minu kindel soov oli, et majapidamisruumis oleks eestlaetav pesumasin ja miks mitte ka inimeste poolt kiidetud pesukuivati. Lisaks soovisin väga, et pesuruumi tekiks piisavalt töötasapinda, kus oleks hea riideid voltida, pesukaussi toetada ja vajadusel neidsamu riidehunnikuid kuhjata. Veel tahtsin ma kappi või riiuleid, kus saaks hoiustada kodukeemiat, pesuvahendite varu, WC ja majapidamispaberit ning kõike sellist, millele mujal majas head kohta ei ole. Salajane unistus oli mul veel kraanikauss, kus saaks mudaseid riideid või värviseid pintsleid pesta, kust oleks mugav põranda pesu jaoks vett võtta ning mis laseks vannitubadel ja köögil olla puhas. Ainus keeruline takistus oli esialgu veetorude vedamine ehitatavasse ruumi nii, et see ka visuaalselt ilus jääks.

Päris kiiresti sai selgeks, et alumise vannitoa nurgas asuv veepump ei saa sinna jääda ja ainus mõistlik lahendus oli paigutada see samuti majapidamisruumi, mis aga tähendas, et koridori põrand tuli lahti võtta, põrandasse süvistada kanal torude jaoks ja see kõik uuesti üles ehitada. Loomulikult andis see võimaluse vedada pesuruumi kõik vajalikud torud ja enne kui arugi sain, olid minu soovid juba poolel teel täitumisele. Kraanikausiks valisin tavalise ruumika roostevaba valamu, et seda oleks kerge hooldada ja seal mahuks ka suuremaid asju pesema. Segisti valisin samuti kõrge kaarega, et oleks võimalik vett lasta ka ämbrisse või kõrgemasse nõusse.

Töötasapinna tegime liimpuiplaadist, mille leegimasinaga kõrvetasime ning üle lakkisime, et puidule tekiks ka veekaitse. Riiulite osas mõtlesin planeerimisprotsessis mitu korda ümber, kuni meenus, et eelmises kodus soovisin väga ehitada midagi metalltorudest, kuid selleks ei tekkinud võimalust. Ja nüüd tundus ideaalne koht proovida, kuidas toruraamil riiulid meie koju sobiksid. Viisin ennast kurssi erinevate toodetega, mis minu plaani toetasid. Toruvalik on Eestis üsna mitmekesine, kuid ütlen ausalt – need on pagana kallid. Kuna soovisin kindlasti kas musti või vase tooni metalltorusid, osutusid valituks vasktorud, mille ostsin Bauhofist. Neid müüakse erineva pikkuse ja läbimõõduga. Minu jaoks oli oluline, et läbimõõt oleks piisav raskuse kandmiseks, kuid nii väike kui võimalik, et konstruktsioon ise üleliigseid kilosid ei lisaks. Seda enam, et suures osas on riiuli kinnitus justnimelt laes.

Erinevaid vahetükke, põlvi, pimeotsi ja muid põnevaid torumaailma tükke leidus ehituspoes väga erinevaid. Torud iseenesest ostsin sellises pikkuses, et kadu lõigates ei tekiks, ehk pikkus jagus täpselt planeeritud osadega. Lõiketöö tegi Jimmy käsitsi metallisaega, mis oli üsna raske protsess, kuid siiski tehtav. Konstruktsiooni seina saamine nii, et see oleks enam vähem vaadeldavalt sirge ja omavahel riiuliplaatide jaoks ka piisavalt loodis, oli vana puitseina peal parajalt naljakas väljakutse. Liigutasime võimalikke seinakinnitusi mitu korda ringi, enne kui täpsed mõõdud otsustasime, kuna palkseina puhul mängib toetuspind ikka mitmeid seintimeetreid. Lõpuks olles konstruktsiooniga rahul, asetasime torudele puitlauad, mille olime sama tehnikaga töödelnud, nagu töötasapinna.

Riiulitele ostsin erinevad vineerist kastid ja punutud korvid, kuna ei soovinud päris korralikku ühtse väljanägemisega riiulite sisu. Meie veidi segapidi kodutallu on selline üks-täiendab-teist lahendus väga armas. Esialgu kaalusin ka puitkastide kasutamist, kuid sain kiiresti selgeks, et need on kaalult liiga rasked. Korvide ja kastide kasutamine aitab hoida sisu täpselt sellises raskuses, et seda oleks kerge ka kõrgema riiuli pealt alla tõsta. Samuti on see hea lahendus hoiustamaks väga erinevaid asju, kuna värvilised taskurätikarbid ja neoonsed hambapastatuubid ei riiva silma ning üldmulje on siiski stabiilne.

Seda sama majapidamisruumi kasutan ma ka eelmises blogipostituses mainitud koduste varude jaoks. Seal on ka korv patareide ning küünalde jaoks. Nii on pereliikmetel väga lihtne teada, kus asjad käivad ja neid lihtne kiirelt üles leida, kui kriis käes. Seepärast on minu jaoks hästi oluline, et asjadel oleks majapidamises oma koht. Siin võiks ju arvata, et olen väga süsteemne ja korda hoidev. Vastupidi – ma ei ole üldse eriline koristaja ega kraamija ja head süsteemid aitavad mul kodu kerge vaevaga püsivalt korras hoida. Seda soovitan ka juhul, kui ei ole asjade hoiustamiseks eraldi ruumi või elatakse väikesel pinnal – süsteemsus hoiab korda ja aitab stressi vähendada.

Pesuruum ei ole täna veel täiuslik, kuid lubasin siin lehel jagada seda päriselu just sellisena nagu ta tegelikult on. Ehk siis hetkel on kõik toimiv ja kasutusvalmis. Küll aga on minu lõputus projektide nimistus veel kraanikausi ette tekkiv puitsein, kuna äsja sai sinna paigaldatud uus puurkaevu hüdrofoor. Lisaks jäi mul üle üks vasktoru, millest tahaksin teha töötasapinna kohale asjade riputamiseks koha. Veel on vaja täiustada veidi seinu ning lisada mõned toredad sisustuselemendid, kuid kogu selle tegevuse juures on tore just võimalus teha neid töid järgemööda. Hetkel olen ma olukorraga rohem kui rahul ja kasutust leiab meie pesuruum küll igapäevaselt.

Aga poleks blogipostitust, kui mul ei oleks ühte nalja jagada. Nimelt aasta alguses läksime üsna esimese asjana omale pesumasinat ostma ja muidugi soovitati kampaania raames kohe soodushinnaga sama firma kuivati ka osta. Olin küll kuulnud siit sealt, et kuivati on tore, kuid kuna endal varasem kogemus puudus, ei olnud mul selle osas ka mingit erilist emotsiooni. Aga kes tunneb mind, teab, et heast diilist ära ma ei ütle ja pesumasina ning kuivatiga me sel päeval koju tulime. Pesumasin pandi kiirelt tööle, esialgu alumisse vannituppa, kuivati lükkasime aga mugavalt söögitoa nurka, niimoodi pakendis nagu ta ostes meile tuli. Sest esiteks tundus keeruline seda kohe ühendama hakata ja sellele kohta leida, teiseks ei osanud ma sellest ka puudust tunda. Majapidamisruum valmis meil sügisel ja kuivati võtsime pakist välja sel päeval, kui see ka paika sai. Ja kus see nali nüüd on? Miks keegi headest inimestest mulle varem ei öelnud:

a) kuivati võib töötada kus iganes ruumi nurgas, kuna EI VAJA ilmtingimata äravoolusüsteemi ühendust;

b) maailmas ei ole mõnusamat asja, kui soojad, kuivad, PEHMED riided kuivatist välja võetud;

c) see tolm…kas sina tead kui palju tekib riiete kuivatusel tolmu ja kuidas see kõik sinu kodus lõbusalt ringi lendleb? Kui sa ei tea, tule külla, pakun veini ja näitan, mis kogus tolmu ühe masinatäie pesuga tekib.

Kuivatipallid on väga soovituslikud pesukuivati omanikele

Ühesõnaga, minu seni suurim tootesoovitus igasse koju on pesukuivati, uskuge, te ei kahetse. Ühtlasi sain ma omale uue lemmikhobi, mis on soojade pesude voltimine ning püüa siis sina mitte minu viga korrata ja ära lase uuel ägedal masinal niisama 9 kuud nurgas seista.

Lõpetuseks soovin sulle ilusat ja puhast kodu, kus sul oleks lähedastega imetore aega veeta ning loodan, et lood ka endale lihtsad ja mõnusad süsteemid, et koristus ja kodutööd oleksid nauditavad, kuna elu on seda väärt!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga