Maja leidmise lugu – maale elama

Tere hea lugeja! Enda esimeses blogipostituses jagan Sinuga meie koduotsimise, -leidmise ja -ostu lugu. Hinrikuste pere jaoks oli teine pöördepunkt ka maale elama asumine. Just need kaks teemat on majast koduks teekonnal olulisteks märksõnadeks.

Maja on tehtud seintest ning palkidest, kodu aga armastusest ja unistustest

Üks armastust ja unistusi täis perekonna lugu sai alguse mõne aasta eest, kui kaks Tallinnas elavat väga toredat inimest abiellusid ning otsustasid ühise kodu rajada Eesti väikelinna, paarismajja.

Brandon eelmise kodu terrassil

Et meie hetke elukorraldust paremini mõista, on vaja veidi pilti avada just nimelt meie esimese ühise kodu soetamise lehekülgedelt. Tol ajal oli meie valikus kas korter Tallinnas või majaosa linnast väljas, kuigi tööl plaanisime endiselt just pealinnas käima hakata. Üsna kiirelt saime aru, et Tallinna elu ei ole meie jaoks ning hing ihkas midagi muud. Mis siin salata, suure piiri pani ette just kinnisvaraostuks võimalik rahaline kate, mille suurusjärgus meil valida tuli. Ja valik sai tehtud paarismaja kasuks ca 50 km Tallinnast eemal, väikeses armsas linnas. Seal kodus sündis ka meie ühine laps, tegime terves majas remonti ning paariks aastaks tundus valik suisa imeline – puudus linnakära, kõik teenused olid kättesaadavad, kool jalutuskäigu kaugusel ja väikelinna elu sobis beebi kasvatamiseks hästi.

Jimmy eelmise kodu terrassi nautimas

Mis siis juhtus? Tuli aeg, kus pidime taas hakkama Tallinnas tööl käima. Aega kulus sõidule palju, kodu jaoks jäi aega üha vähemaks ning soovitud vabadus enda elukorralduses tundus järsku väga piiratud. Mida aeg edasi, seda enam tundsime puudust privaatsusest, lühemast tööteekonnast ning suuremast krundist. Meie peres on muutused alati pigem lihtsalt tulnud – ei olnud seegi tunne erand ja juba hakkasimegi otsima seda päris oma kodukohta.

Päris kindlalt me muidugi ei teadnud mida me tahame – aga teadsime, mis tunnet see kodu meis tekitama peaks. Samuti olime veendunud, et tagasi Tallinna meid ei tõmba, kuid tahtsime siiski kolida linnale vähemalt poole lähemale. Nii me siis veetsime pea aasta uurides, erinevat kinnisvara vaatamas käies, mitmeid võimalusi kaaludes, kuni jõudsime oma praeguse majani. Ja nagu ikka elul on kombeks unistusi täita, leidsime siis ka just enda eelmisele kodule ostja ja 5.detsembril 2019 said meist Tõnu talu omanikud.

Meie maja otsimise kriteeriumid olid järgmised:

  • Vähemalt 1ha krunti, potensiaaliga hooneid juurde ehitada
  • Mitte kaugemal kui 25km Tallinna piirist
  • Kriisikindel kinnisvara, st vee- ja küttevõimekus ka elektri puudumise korral
  • Vähemalt 4 tuba, ideaalis vähemalt 5
  • Garaaž
  • Kooli ja lasteaia mõistlik kaugus
  • Kohe sisse kolimise võimalus, et remonditöid teha juba sees elades
  • Rahaline piir, mille seadis pangalaen
Meie kodu esimene talv
Meie kodu esimesed nädalad

Meie valikuks osutus 90 aastane talumaja, milles ruumi ligikaudu paarsada ruutmeetrit. Maad kuulub talu juurde ligikaudu 3,5ha, millest hektari suurune õueala ning ülejäänut katab imeline mets. Krundil oli ka üsna suur kõrvalhoone, lagunenud kasvuhoone, viljapuu ja -põõsa aed, koeraaedik ning suitsuahi.

Maja oli ostuhetkel elatav, kuid teadsime kohe, et soovime sellest teha omale unistuste kodu, mis tähendas ka mõningast ümberehitust ning kogu maja siseviimistluse muudatust. Toona oli tegemist kinnisvaraga mida jagasid kaks leibkonda ning hoone plaan oli selline, kus mõlemal pereüksusel oli võimalik elada privaatselt eraldi korrustel.

I korruse köök

Jagamisel olid koridor ja trepihall, I korruse üksuses asus WC/duširuum, köök, kaminaga söögituba, elutuba, magamistuba, klaasveranda ning köögialune väike kelder. II korrusel asus panipaik, WC/duširuum, avatud köögiga elutuba ja kolm magamistuba. II korrus on hoonele välja ehitatud kõrgest pööningust pea paarkümmend aastat tagasi.

II korruse elutuba

Kuna hoones asuvad toad on avarad, oli võimalik maja planeeringuga mängida ja kujundada just meie vajadustele vastav hoone plaan. Suurim muudatus, mis tänaseks valminud, on trepi asukoha muutus, et tegemist ei oleks enam kahepereelamuga, vaid ühtse, avara koduga. Kuid teekond valmis koduni on veel pikk.

Jimmy jaoks oli kogu maaelu ja eesootav elumuutus põnev, mina aga olin palju realistlikum ning seetõttu kummitas minu peas ka palju küsimusi. Kui palju on maal elades tööd ning kes selle kõik ära teeb? Kas me oskame üldse neid töid teha? Kui palju finantsi kulub maja ümberehituseks ja remondiks? Kas meil on sellist raha? Kas maal on igav elada? Kas külakogukond võtab meid omaks? Need olid vähesed küsimused paljudest, mis minu peas keerlesid, kuid nagu ikka – ei saagi teada kui ei proovi.

Mina oma harlikus lebos

Kui nüüd üdini aus olla, siis minu peas ilmutas end ka veidi eelarvamus, et maal elavad väga töökad inimesed ja minusugusel nautlejal, kellele meeldib sõbrannadega veini ja juustuõhtuid teha, päevitades muusikat kuulata ning ilusa ilmaga pigem mootorrattaga sõitma minna, ei ole maale asja. Samuti ei tundunud lõputud erinevad füüsilised tööd kindlasti minu meelistegevuste hulka kuuluvat. See kõik pani mind kahtlema, kas maaelu teeb mind õnnelikuks. Ootasin, et leiaksin kellegi, kes on tundnud sarnaseid tundeid, katsetanud ja oskab mulle enda kogemust jagada – kuid selgus, et ma olen vist ainus inimene selliste mõtete küüsis, sest ka minu kodused kinnitasid korduvalt, et elukorraldus on enda teha, olenemata kus kodu uks avaneb. Ja mingil põhjusel see maja meie teele ju sattus.

Töö ja mäng käsikäes

Kuna oleme üle keskmise hullumeelsed, ei saanud ka sel korral võimalust käest lasta ja tuli omal nahal proovida, kas on võimalik elada pealinna lähedal kuid täiesti privaatselt? Kas maaelu võlu ning parimad omadused saavad käia käsikäes kõigi mugavuste ja lõbusa eluga? Kas väheste vahendite kuid suure tahtmise ja pealehakkamisega on võimalik ehitada endale kodu, kus ei pea järgi andma soovides, disainis ega unistustes? Siin püüamegi tõestada, et igaüks võib enda võimaluste piires siiski saada omale kodu ja keskkonna, kus ta tunneb ennast hästi ning mille üle ta on uhke. Et veinikelder võib kuuluda ka täiesti tavalise perekonna metsatallu ja see kõik on võimalik endale ehitada ise. Minu salasooviks on kindlasti julgustada ka just naisi proovima kätt ehituses, isegi, kui see on midagi väga kauget ja tundmatut.

Rõõm

Etteruttavalt julgen täna, pea aasta hiljem, öelda, et tegemist on ilmselt kõige ägedama seikluse ja põnevama teekonnaga, mis on andnud mulle rohkem, kui oskasin esialgu soovida. Kõik see rõõm, uued oskused ning teadmised, vabadus, ruum, privaatsus, loodus ja piiritud võimalused – kodu on oluline.

Ja vaatamata pingutustele saada infot juba kogenud maale kolijatelt, ei olnud seda just palju. Siinkohal tahangi olukorda muuta ja loodan, et siia blogi lugejate sekka satuvad ka need armsad inimesed, kes on plaaninud sarnase teekonna ette võtta, kuid soovivad mõtteid ja julgustust enda küsimustele seoses maaelu, elumuutuse,  remondi, koduehituse, disaini või mis iganes muu valdkonna osas, milles võiksin kasulik olla.

Usalda elu ja pane oma soovid universumisse. Mis siis ikka, kui need ei täitu – aga mis siis kui need täituvad….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga