Kõige magusam Sahver

Ma ei soovi, et ühel päeval tuleb hetk, kus vaatan elule tagasi ja kahetsen….

et ma seda siiski ei söönud

Kui ma mõtlen ideaalsele talumajale ning sellele, mis tunde see minus tekitama peaks, on see täpsemalt selline: “Valgest uksest sisenedes ootab mind rahulik, positiivset energiat tulvil soe ja avar Kodu. Tunnen õuna-kaneeli koogi lõhna, tuba on hele ning köögiaknast paistab hommikune päike, mis on just heitmas esimesi valguskiiri üle toa. Pliidi all praksub tuli. Sahvris ootab kohvi ja mündisiirup, et maitsva koogi kõrvale mõnus pühapäevahommikune nauding lubada….”. Ja just seesama sahver on tänase blogiloo peategelane.

Kui me ostsime maja, ei olnud siin sahvrit. Ei olnud isegi kohta, kuhu sahver võiks tulla. Minu vaimusilmas oli see muidugi täiesti kohustuslik element. Ka eelmises kodus tegin keldrisse suunduva trepiukse nurga taha väikese sahvri, kuna see on lihtsalt äärmiselt praktiline ja annab võimaluse hoida korda ning süsteeme enda toiduvarude seas. Sel korral, aga teadsin ka seda, millist sahvrit ma täpsemalt soovin – kogemusega oli tekkinud arusaam, kuidas on kõige praktilisem lahendada sahvrisisu just meie pere vajadustele ja harjumustele kohaselt.

Nagu ka teiste lisasoovidega maja juures, paigutasin plaani peal sahvrit köögi ühte ja teise nurka, tegin plaani sahvrikapi ehituseks, kaalusin söögitoa nurga kinniehitust, kuid seda päris head lahendust ei suutnud esimese hooga siiski ette kujutada. Sahver, nagu ka köök, garderoob, söögituba ja veinikelder, on meie majas rohkem perenaise rida. Peremehel ei ole olulisi poolt- ega vastuargumente, kuni ehitus on tehtav, meile jõukohane ja mind õnnelikuks teeb.

Kes siin ka varem lugenud on, teab hästi, et päris niisama lihtsalt need meie remondid ja ehitused ei käi ning vimka viskab sisse ka sahvri ehituse lugu. Vahel naeran isegi, et olen nagu Maire Aunaste, kellel on iga asja kohta enda kogemuslugu rääkida. Võibolla see on oskus põnevalt elada, ehk hoopis toredaid lugusid vesta, siin blogis on selle eesmärk endiselt julgustada alati edasi minema oma soovide ja unistuste suunas, isegi, kui esmapilgul tundub, et asjad ei kipu laabuma.

Esmane huvitav trepilahendus

Niisiis algab meie sahvrilugu hoopis trepihallist. Nagu varem olen jaganud, elas siin majas enne meid kaks leibkonda ning välisuksest sisenedes sai suunduda trepihalli, mis viis teise korruse pere juurde. Trepp, mida mööda sinna üles sai ronida oli pehmelt öeldes kohutav: järsk, ohtlik, käsipuuta ja alumine osa algas seina äärest. Seda, et tahame uue ohutu trepi ehitada, teadsime juba maja esmakordselt vaadates. Plaan oli seni sirge trepp ehitada hoopis L-kujuliseks trepiks, mis peale 90kraadist keeramist suundub seina taga olevasse söögituppa. Ehk plaan oli lõigata trepihalli kinnisesse, trepi kõrval olevasse palkseina ukseava, kuhu trepp saaks keerata.

Mõõtsime lõigatavat ava korduvalt, et veenduda maja vastupidavuses, kui palgid enam täispikkuses ei jookse. Natuke oli hirm, kuid ava joondus sai paika. Vahetult enne lõike tegemist juhtus aga see, mis meie peres tavaline – naine ütles “Ei!”, nimelt avastasin ma just sel sekundil, kui saag seina pidi minema, et ma siiski ei taha, et see trepp sinna samasse kohta jääb. Mees oli kuri, naine poetas paar pisarat ja juba mõõdetigi uut trepiava hoopis söögitoa lakke täiesti uue trepi asukoha jaoks. See kõik võimaldas vana trepiava kinni ehitada ja kasutada tervet trepihalli eraldi ruumina.

Varem olime ka olnud veidi murelikud, kuna trepihalli nurk, mis on ühtlasi maja nurk, on hoone kõige jahedam koht, kus puudub soojustus ja temperatuur on tuntavalt madalam kui mujal. See on ka maja ainuke koht, kuhu ei paista terve päeva jooksul päikest. Ja siis tabas mind, veidi ootamatult, äratundime, et tegemist on ideaalse sahvri asukohaga. Trepihall oli piisavalt suur, et sinna planeerida kolm vajalikku uut ruumiosa, milleks on sahver, pesuruum ja garderoob välisriiete jaoks.

Plaan paigas, ehitasime prussidest puitkarkassi, et paika saaksid uued vajalikud seinaosad. Sahvri kuju planeerisin nii, et sinna mahuks lisaks vajalikele riiulitele ka sügavkülmakirst, arvestusega, et vajadusel on seda tulevikus ehk vaja ka vahetada. Ehk sügavkülmakirstu tagumise seinaosa valmistasime selliselt, et selle saaks vajadusel paari kruviga lahti võtta, ning kirstu välja tõsta. Teatavasti ei ole tehnika üldjuhul igavene ja hilisem kogu sahvri lammutus tundus ebavajalikult tüütu.

Valmis uus ruumijaotus – sahvri uks otse tagaseinas

Sahvris ei ole akent, kuid paigaldasime sahvrile ukse, millel on klaasruudud, et anda veidi valgusele liikumisruumi. Sahver sai omale ka valge värvikatte ning piisavalt valgusteid, et üldmulje oleks avar ning helge. Eelmisest kodust oli kogemus, et tundsin puudust töötasapinnast, kus oleks hea toetada korve ja karpe, kui sealt seest parasjagu midagi ostida vaja. Seega töötasapind pidi tulema piisavalt suur, et seda oleks mugav kasutada. Riiulite kogemus oli õpetanud, et väga sügavaid riiuleid ei ole mugav kasutada. Tagumisi asju on keeruline kätte saada ja toiduvarude hoidmise peamine edu võti on see, et sa tead, mida ja kui palju sul olemas on.

Lisaks riiulitele ja korvidele on väga praktiline kasutada ära ka seinapinda, kuhu paigaldasin erinevas suuruses plastikkorve väiksemate asjade hoiustamiseks. Lisaks kinnitasin seinale metallkorve, kus on hea hoida puuvilju ja värseid saaduseid, mis tahavad õhku ning mida on kerge kiirelt haarata. Olulisteks detailideks oli minu jaoks ka vanaaegne keeratav lambilüliti ning keeratav ukselink.

Keeratav lambilüliti täiustab taluhõngulist sahvrit

Ehituseks kasutasime taaskord puitu, mis mujalt üle jäänud, prussijuppe, erineva laiusega laudu. Ehitusmaterjali jäägid tasub hoida alles, nii saab vähese vaeva ja minimaalse eelarvega ehitada aga uusi ilusaid asju. Osa korve oli olemas juba eelmisest kodust, kaubandusest saab väga erineva hinnaga vajalikku sisustuskraami. Näiteks valged metallist “vannitoariiulid” sobivad hästi ka sahvri seinakorvideks, lillepotid aga müslibatoonide hoiustamiseks. Tasub poes ja vanaema kuuris vaadata ringi just pilguga, mida millesti saaks teha, ilma, et peaks alati kogu ruumi sisu poest valmislahendusena ostma.

Kuigi sahver on köögist veidi eemal, sahvrist kööki jõudmiseks tuleb läbida pesuruum ja koridor, ei häiri see. Kui üldse, siis on jäänud nii mõnigi käesirutus kappi küpsise või krõpsu järele hoopis tegemata. Lihtsustamaks vajalike toiduainete viimist kööki, soetasin armsa korvi, millega on mugav kõike vajalikku köögi ning sahvri vahel transportida. Mina olen oma sahvriga väga rahul ja soovitan ehitamist ka kõigile teistele.

Selle kõigega jõuame tagasi blogiloo algusesse. Sellised kujutluspildid ringlevad minu peas tihti ning eneselegi märkamatult on paljud neist päriselus ka realiseerunud. Seetõttu on hea vahel astuda samm tagasi ja vaadata enda ümber, märgata kuhu ja kuidas oled jõudnud. Välja otsida enda kirja pandud mõtted ning soovid, leida seosed ja teha uued plaanid, kuhu edasi. Ära karda muutuseid ega maaelu – kui just see on sinu salasoov, või mistahes muu unistus. See kõik on imelisem, kui arvata oskad!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga