Kodukontor #2

Selle asemel, et pidevalt ülekoormatud olla ning “kiiret elu” elada, fokuseeri oma tegevust hoopis produktiivsusele ja sa märkad peagi, kui palju rohkem sa jõuad.

Astun kontori uksest sisse, ühes käes aurav kohvi ning teises püüan tasakaalus hoida arvutit, märkmikku, kaht telefoni ning tühje munareste, mis peagi oma tee kaminasse tulehakatuseks leiavad. Asetan viltust Pisa-torni meenutava hunniku oma lauale ja avan märkmiku, avastan, et käes on juba detsembri lõpp. Peale tule tegemist ja sooja pleedi haaramist panen arvuti tööle ning login oma imearmsasse veebipessa ning tõde lajatab justkui raske malmpanniga….viimane blogilugu ilmus pea kaks kuud tagasi…

Piinlikkusega tahaks vabandada, kuidas mul on olnud meeletult kiire, kuna vahetasin palgatööd, tegime mitmes toas korraga remonti, jõuluaeg pessis kõigi kohustustega peale, üritused ning koolitused on võtnud väga palju aega, aga mida see vabandus aitab? Selle asemel jagan hoopis rõõmu, et olen tagasi jõudnud blogiveergudele, tuleval aastal jätkub minu koostöö Maakodu ajakirjaga, meil on toimunud mitmeid ehitusi/remonte, mida teiega jagada, üritused, koolitused, grupid on hoo sisse saanud ja minu vannipalle naudib täna rohkem inimesi, kui iial varem. Seega on uudised kokkuvõttes ikkagi väga väga head. Igapäevaselt saab minu tegemistega kursis olla majastkoduks.ee instagrami vahendusel:

Täna jagan teiega lugu, mille esimest poolt lugesite juba mõnda aega tagasi, ehk kontorihoone ehitamise lugu. Kui sa seda siiski lugenud ei ole või soovid nüüd veel meenutada ehitusperioodi sellest lahedast kodukontorist, saad seda teha siin.

Kontorihoone siseviimistlus venis tegelikult oluliselt kauem, kui ükski teine ehitus meie kodus. Juhtus suvi ja siis juhtusid väga kallid hinnad, mis pani meid otsustama, kas oodata loodetavat hindade langemist, suuremat palka või teha siseviimistlus just selliste vahenditega nagu võimalik, kasutades ekstra kogust loovust ning nutikust. Kes meid vähegi jäginud on teavad vastust juba isegi – loomulikult oli aeg käised üles käärida ja viimistlusega pihta hakata.

Eelmises loos rääkisin juba kamina paigaldamisest, aga sissejuhatuseks siis nii palju, et kuna kamin oli siseviimistluse esimene ost, sai kõik muu just kamina ümber planeeritud. Väikeseid kaminaisendeid on kaubanduses mõistliku hinnaga tegelikult päris suur valik, küll aga sai kiiresti selgeks, et enamik neist on just musta värvi. Ja olles nüüd juba mitu aastat sisekujundanud erinevaid ruume, on see ka absoluutselt õige suund. Siiski oli minul kiusatus soetada midagi teistsugust. Kaalusin tegelikult kahe variandi vahel – kas ümmargune või värviline ahi. Leidsin mõlemad, kuid armusin just sellesse punaka alatooniga vase värvi kaminahju, mis tagantjärgi analüüsides oli kõige õigem otsus. Kamina kasutamine pani kohe paika ka osa seinaviimistlusest, kuna just ahju vahetus läheduses tuleb kasutada tulekindlaid lahendusi, seega plaadid põrandale ning seina olid juba iseenesest mõistetavad.

Peale kamina ostu sai otsustatud, et siseviimistluse värvid tulevad halli ja naturaalse puidu tooniga, väikese musta, valge ja vase tooni detailidega. Põrandaplaatide puhul osutusid valituks just sellised, kus on kõiki planeeritud värve. See aitab kogu värvigamma kokku võtta ja ühendab erinevad detailid ühtseks tervikuks, samas ei jää ahju alt liialt domineerima. Samu plaate kasutasin ka välisukse ees, kuna märga ning lumist aega on meie kliimas palju, on oluline, et ukse vahetu lähedus oleks välistele mõjutustele võimalikult vastupidav. Ahju tagaseina valisin väga lihtsad väikesed metrooplaadi laadsed naturaalse valge tooniga seinaplaadid. Vuuki plaatide puhul kasutatud ei ole, kuna veekindlust need tagama ei pea. Ma olen ka varem häälekalt soovitanud kaaluda mustrite ja värvide asemel hoopis tekstuuridele rõhutamist ja see plaaditud sein on selle heaks näiteks. Et vähendada müra siseviimistluses, toob tihti ühtlaste toonide kasutus erineval tekstuuril välja sügavust ning detaile, mis kokkuvõttes mõjuvad palju disainitumalt, kui paljude mustrite ja toonide kasutus.

Põrandale otsustasin soetada tumedama parketi, kuna plaanisin algusest peale maas kasutada mitmeid vaipu. See andis mulle võimaluse mängida toonidega ja üldmuljega just vaipade kaudu, samas on tumedam põrand praktiline, kuna kontorimajja sai ka minu maalistuudio. Seinte alumise meetri, mis on vertikaalne sein, katsime tapeediga, kuna ehitusel kautasime selles osas kipsplaate. Seina soetasin betoonviimistluse imitatsiooniga tapeedi, mis taaskord on väga lihtne ja veidi “igav”, samas annab tekstuurimuljet tagasihoidlikul viisil. Kõige suuremaks mureks osutus seinakatte valimine ülejäänud seinapinnale. Ehitama asudes oli algselt plaan katta sein sisevoodrilauaga, kuid siseviimistluse tegemise ajaks oli seda väga keeruline leida ja seal, kus oli materjali olemas, olid hinnad kerkinud kättesaamatusse kõrgusesse. Nii ma kaalusin kõikvõimalikke seinaplaate, tekstiillahendusi, tapeetimist ja plaatimist, kuid minu jaoks oli oluline, et üldmulje oleks siduv ning sein oleks pestav, kuna maalistuudios võib nii mõnelgi korral seda võimalust tarvis olla. Nii jõudsin otsusele, et katan laminaadiga ka seinad. Seintele ostsin laminaadi, mis oleks tekstuurse välimusega ning heleda alatooniga, et ruumile avarust juurde anda. Kuni seina panekuni oli mul päris suur hirm, et võibolla selline lahendus siiski ei tööta. Kuid tulemus osutus oodatust palju paremaks ning kindlasti soovitan ka teistel sellise lahenduse kasutamist alternatiivse võimalusena.

Pennipalgid jätsin naturaalseks ja nähtavale, kuna see on kujunenud juba stiiliks alates elumajast. Ehituse algfaasis kaalusime majakesele teise korruse väljaehitamist näiteks magamiskohtadeks. Ja väga palju ka küsitakse, et miks me ruumi raisku laseme, aga tegelikult on see taotluslik valik. Kuna maja on väike, annab ruumi kõrgus talle oluliselt õhku, avarust ning suurust juurde ja lisaks soovisin, et see oleks minu töökoht, kus saavad olla minu asjad, poolikud maalid ega tegemist ei oleks külalistemajaga, milleks ta paratamatult kujuneks, kui seal oleksid mugavad magamiskohad. Ruumipuudust meil ei ole, seetõttu oli võimalik teha otsus, et kontorihoone ei pea täitma mitut eesmärki ning täna ei saaks ma selle otsuse üle õnnelikum ollagi. Küll aga on nii kõrgel ruumil ka üks väike puudus. Nimelt on soojal õhul kombeks liikuda üles, mis põhjustab peagi olukorra, kus katuseharja all on mõnus ja soe, kuid kontorilaua taga endiselt külm. Selle lahendasime me ventilaatoriga, mida saab vastavalt vajadusele tööle panna ning see aitab õhul hoones mõnusalt ringi liikuda, nii saab talvel soe õhk ka alla ja suvel kuumaga ka õhk liikuda. Seintele, akendele, pennidele ja uksele lisasime liistudeks naturaalse puidu või heleda köie.

Kööginurga planeerisin ruumi vahetult enne akende paigaldamist. Kuigi hoonesse ei ole planeeritud vett, soovisin, et oleks väike privaatne nurgatagune, kuhu väike kööginurk luua. Kuna mul käib kontoris ka inimesi – maalimas, nõustamisel, grupitöödes, tööasjades, lisaks ka sõbrannasid veini joomas, siis on väga mugav, et kohapeal on olemas võimalus teha teed või võtta veini, pakkuda kerget snäkki ning haarata ka ise pikal tööpäeval kiire ampsu järele. Kööginurka soetasin pisikese külmiku ja vee keetmiseks ostsin vilekannu, mida saab mõnusalt kaminahju peal keema ajada. Töötasapind on tehtud puitplaadist, mis annab väga mugava pinna kööginurgas toimetamiseks. RUG kauplusest ostsin kaks riiulit, millest üks, musta värvi, on köögi tasapinna toestuseks, teine maalinurgas kasutusel. Varasemast oli olemas üks väike valge kummut, mis ei leidnud elumajas kasutust ja see sai tasapinna alla sahtliteks. Seintele väikesed riiulid, kuna piiratud ruumis on alati mõistlik kõrgusesse hoiukohti planeerida ja köögi väike aken annab mõnusat valgust ning ilusa vaate.

Kööginurga kõrvale on planeeritud diivaninurk, kus on hea koosolekuid pidada, inimesi vastu võtta ja vahel ka niisama aega veeta. Diivan käib lahti voodiks, juhuks, kui tõesti on vaja kedagi hoonesse siiski majutada. Kuna ruum on väike, otsustasin lisa istumiskohad lahendada tumbade näol, mida saab kasutada nii lauakesena, kui istumiskohana. Eriti laheda kandik-laua leidsin juhuslikult Pepco poest, kust võib tõesti ootamatult mõne euroga lahedaid asju leida. Vaip on samuti pärit RUG valikust, kus minu üllatuseks on väga suur valik vaipkatteid, väga soodsate hindadega.

Välisukse kõrvale tegin väikese garderoobinurga, kus on mugav vahetada jalanõud, riputada üleriided ja loomulikult on seal ka väike peegel, sest keegi ei taha jääda seltskonda peale mütsi ära võtmist ilma, et oleks saanud oma juuksed korda sättida. Põhikasutus on hoonel seni siiski kodukontorina ja mugavus, et saad hommikul ärgata, panna riidesse, haarata oma kohvi ja jalutada tööle, tõmmates ukse enda järel kinni, on kirjeldamatult mugav. Kodus töö tegemise stress on oluliselt alla läinud ja produktiivsus tõusnud. Töölauaks kasutasin vana suurt puidust kirjutuslauda, mis oli siin majas juba enne meie kolimist. Ma armusin sellesse lauda juba esimesel päeval ja teadsin, et ühel päeval on mul mõnus kontoriruum, kus saan selle suure laua taga mugavalt tööd teha. Ja see päev saabus ning mugav on see tõesti, et saad laotada laiali kõik oma paberid, 2 arvutit, vajalikud tööasjad ning midagi kusagil ei kuhju. Palju küsitakse neti võimaluse kohta. Meie lahendasime selle läbi telefoni hotspoti, ehk kõige soodsam ja mõistlikum lahendus oli piiramatu interneti pakett ja neti jagamine. Laual on juba meie stiilist tuttav militaarkast, mis külili asendis annab stiilse riiulivõimekuse.

Maalistuudio oli varem ehitatud elumaja tuulekotta, kuid kontori valmimisega oli igati mõistlik see samuti siia kolida. Nii on kõik minu asjad ühes kohas ja tuulekoda vabanes järgmise projekti tarbeks. Tuleval aastal jagan teiega kindlasti ka tuulekoja uut elu. Stuudionurgas ei ole muud oluliselt muutunud, kui fakt, et laua asetasime seina nii kõrgele, et maalida saaks püsti. Ja tegelikult saab püsti selle ääres ka tööd teha, mida ma pikkadel päevadel vahel ka kasutan. Kuna maalimine on pikkade tundide protsess, on väga mugav, kui vahepeal on võimalus istuvast asendist tõusta, mida ma ka varem tegin, kuid madala laua puhul jääb selg kiiresti valusaks. Kõrge laua äärde soetasin stiilsed pukid ja laud on nii pikk, et selle ääres mahub maalima vajadusel ka paar inimest korraga.

Selline ta sai – see minu kodukontori hoone. Imeline, praktiline, loominguline ja täiesti originaalne. Mina olen ikka seda meelt, et välja paistab see, mis on oma nägu, mitte see, mis on täpselt selline nagu kõik ümbritsev. Seetõttu soovin sulle julgust olla orginaalne, mõelda suurelt ja lihtsalt alustada! Aitäh armas, et tulid lugema ja järgmiste blogimisteni juba uuel aastal!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga