Klaasuksega vannituba

Kannatlikkus ei ole võime oodata. See on võime hoida kõrget moraali ja positiivset hoiakut ootamise ajal.

Tänaseks oleme valmis saanud päris mitu suurt projekti: magamistoad, Bailabaar, sahver, pesuruum, veinikelder ja mõned veel lisaks. Ei oleks arvanud, et see kõige suurem pingutus seni, tuleb teha just vannituba remontides.

Selle loo jutustamiseks peab minema ajas tagasi, sinna päris maaelu karjääri algusesse, kui alles maja ostsime. Uuematele lugejatele meenutuseks, et majaost toimus 2019 detsembris, ehk veidi enam, kui aasta eest. Toona oli talu sellises seisus, et kannatas kohe sisse kolida, kuid vajas siiski terves ulatuses uut siseviimistlust, osaliselt planeeringu muutmist ning nagu hiljem on selgunud, mahukaid peidetud vigade parandusi. Kõige kehvemas seisus oli toona alumine WC/duširuum, mis päris kindlasti vajas remonti. Kahjuks ei ole mul sellest ajast olulist pildimaterjali, kuna blogipidamise kavatsus realiseerus alles kuid hiljem. Aga püüan anda sõnalise ülevaate: tegemist oli beežide, vakstuseinetega ruumiga, kus asetses avatud pesunurk, WC-pott, mida polnud vist iial puhastatud, kraanikauss ja pesumasin. Põrandat katsid katkised põrandaplaadid, mis ühe osa veest lõbusalt põranda alla lasid voolata. Miks ainult osa? Sest ülejäänu voolas sinna ruumi äärest, kus oli üleüldse jäetud igasugune põranda/seinakate paigaldamata. Ilma kirevatesse detailidesse laskumata, saate vast aru, et ruum oli kasutuskõlbmatu ja vajas remonti. Kuna meie majas on ka teine WC/duširuum ülemisel korrusel, ei olnud see kõige esimene vajalik remont ja pidi ootama, kuni kriitilisemad tööd mööda saavad.

Kerides seda lahedat remondielu kaheksa kuu võrra edasi, jõudis kätte 2020 august ja lõpuks oli plaan algust teha vannitoaremondiga. Just nimelt vannitoa – kuna vann pidi siia saama. Esimesed lammutused ja stress tabas meid minutitega, kui selgus, et kogu ruumi katab must hallitus, mis on tervisele kahjulik ja lisaks lekib ülemise korruse veetoru.

Kuidas see põhjustas ootamatult ka ülemise WC/duširuumi remondi saad lugeda teise korruse pesuruumi remondiloost. Peale kuid kindlustusjuhtumit, ekspertiisi, ülemise korruse remonti ja ootamist saime lõpuks tegevusega pihta hakata – selleks oli loomulikult lammutamine. Õnneks oli juba koroonamood täies hiilguses ja nii saime meiegi ohtliku hallitusega temaatiliselt võidelda.

Ajastu mood

Lammutustööd aga avasid meile pildi, kus joonistus välja vajadus siiski maja nurk, ehk üks vannitoa sein, täies ulatuses välja vahetada. Ja selline see avatud planeeringuga vannitoa pilt meile avanes, 14.novembril:

Muidu oli ju täitsa lõbus, õhuline ja hea vaatega, ainuke mure oli see, et tegemist oli päris külma ajaga. Kuna seina lammutamine oli niivõrd ootamatu, ei olnud me valmistunud ka selle katmiseks, ehk esimene öö tuli siiski ilma seinata üle elada. Majas läks hommikuks mõnusalt jahedaks, mis soosis toredasti kaisutamist ja hommikul vannitoa ust avades piilusin esialgu vaikselt, et ega karu või rebane pole tulnud endale katusealust ostima. Õnneks oli parasjagu minu isa meil käimas ja seinaehitusel suureks abiks.

Kuna õnnetu olemine ei vii elus väga kaugele, otsustasime võtta olukorrast parima ja üüratusse seinaauku hoopis klaasukse panna. Sest mis oleks mõnusam, kui käia vetsus ja imetleda kaunist vaadet. Mõeldud, uks leitud, ehitati vajalik seinaosa koos uksega tagasi juba teisel päeval. Fassaadi paigaldusega läks veel mõni päev lisaks.

Kogu remont läks oluliselt lõbusamaks siis, kui oli päriselt võimalus hakata ruumi uuesti üles ehitama. Kuna minu kiired näpud olid e-poest juba ära ostnud vanni ja boileri, tuli ruumi planeering ümber teha olemasolevate asjadega arvestades. Vann pidi kahtlemata ruumi saama ning boiler leidis tee töötasapinna alla. Klassikalist plaaditud vannituba ma ei soovinud. Minu suur unistus oli, et saaksin vannis naudelda heledas, talustiilis, valgusküllases vannitoas, kus detaile rõhutaks iseloomukas must ning mis sobiks meie ülejäänud maamaja visiooniga.

Nii sai otsustatud, et plaadime põranda, kuhu alla tuleb elektriline põrandasoojendus ning ainult selle nurga, kus asetseb vann. Mõlemad plaadid on pärit Ehituse ABC valikust. Käisime vaatamas päris mitmes poes, praegu on seda isegi kummaline kirjutada, et oli aeg, kus sai poest poodi uudistama minna. Ma jumaldan mustrilisi põrandaplaate ja just need tundusid meie stiili ning plaaniga hästi sobivat.

Seinaplaadid said valitud valged, kuid tekstuursed. Kuna ruumis on mitu erinevat testuurilahendust, soovisin toonid hoida võimalikult ühtlasena, seetõttu on läbivaks tooniks ruumis lihtne valge. Vanninurgas otsustasime hoida mõlemat plaati pindadel ühtsena, mistõttu said kõik horisontaalsed plaadid just põranda omad ning vertikaalsed pinnad seinaplaadid. Nii ka vastavalt vanni esine ja äär.

Ülejäänud seinad said laudise alla, mille värvisime samuti valgeks. Valge laudis katab ka töötasapinna esikülge samal põhimõttel nagu plaaditud pinnad. See aitab visuaalselt hoida ruumi ühtse stiiliga. Valge tooni valik aitab valgusküllases ruumis avarust juurde anda. Ruumi lage jäid kaunistama laetalad, mille õlitasime tumepruuniks. Talade vahelise pinna katsime kipsiga ja värvisime valgeks.

Seinu lammutades avastasime, et ukseava kõrval on tegelikult ka teine vana uksekoht, mis on kinni ehitatud. Varem oli siin olnud kaks väikest eraldi ruumi. Ukseava otsustasime säilitada ja sinna sisse hoopis riiuli ehitada. Nii sai säilitada ka osa maja ajaloost. Riiul sai omale led-valgustuse.

Kuigi varem oli ruumis olnud laelamp, olin ma väga kindel, et minu soovitud visuaalile sobivad siiski vaid seinalambid. Olin sobivad Ikeast juba ka välja vaadanud, kuid terve ehituse ajal neid kahjuks lattu ei jõudnud ning kuude pikkune ootamine lõppes viimati Depos käies. Sest just seal vaatasid mulle vastu ideaalsed lambid, mida oli saada suisa erinevas värvis ja erinevate kuplitoonidega. Peegli lugu on iseäranis minulik, nimelt ostsin ma selle juba eelmisel aastal ülemisse pesuruumi, kuid nagu ikka, ei vaevunud ma seina mõõtma. Peegli kättesaamisel oli üllatus suur, kui peegel oli pea kaks korda pikem kui sein. Kahjuks pean ausalt tõdema, et seda on mul siin asjade tellimisega korduvalt juhtunud. Nii jäi peegel ootama alumise vannitoa valmimist ja ideaalsemat lahendust ei oskaks ma soovidagi. Suur peegel, samuti nagu hele seinavärv, aitab väikest ruumi visuaalselt suuremaks muuta.

Töötasapinna tegi Jimmy ise puidust, värvis selle, nagu laetaladki, tumepruuniks ning lakkis üle. Kuna töötasapinna all on boiler, ei olnud võimalik sinna riiuleid ega kappi teha. Küll aga otsustasime tasapinda veidi pikemaks planeerida, et ühele küljele mahuks ka riiulid. Meie tavapärane Ikea-häkk tõi ka siia ruumi ühe jalanõudekapi, mis asendab suurepäraselt kummutit, kus on võimalik edukalt saunalinu hoiustada ja mis on olemuselt õhem kui mingi muu lahendus. Piiratud ruumi ideaalne.

Töötasapinna teise otsa ehitas Jimmy ise riiuli ja ka see sai valge värvikatte. Kõikides riiulites on veidi soojust ja hubasust toovad korvid, kus on mugav asju hoiustada. Need on pärit Pepcost. Samuti ka WC-paberi korv. Mina nimelt ei ole teab mis rullihoidiku usku ning eelistan paberit hoida lihtsalt korvis.

Kraanikausi valik osutus tasapinnapealseks valamuks. Selline visioon oli mul juba ruumi planeerides ja olen tulemusega väga rahul. Kuna tasapind on veidi kõrgem, kui tavapärased valamukapid, kuna tasapinna alla pidi mahtuma boiler ja kogu äravoolutorustik, otsustasime segisti paigutada valamu kõrvale, mitte taha. Kuna meil on peres lapsi ja lühemat kasvu armsaid sõpru, siis tundus ebapraktiline paigutada segistit nii, et kõik selleni mugavalt ei ulatu. Segisti valikuks osutus hoopis kirjade järgi köögikraan, kuigi meie majas tuleb vesi neile küll samast boilerist. Segistitoru on painutatav, see tagab võimaluse täita vajadusel ka ämbrit või pikemat pudelit.

Terassiukse klaasiga mul väga suuri plaane polnud. Olin kaalunud kile paigaldamist klaasile, kuid mind hoidis tagasi teadmine, et see varjab ka osa valgusest. Siis aga juhtusin nägema Keily Helimets`a vlogi, kus ta näitas voldikkardina lahendust ja sain kohe aru, et see on midagi meie uksele. Nii saab varjata soovi korral ainult akna alumise osa, kogu akna või sootuks jätta see avatuks.

Nii nagu ühes kodus ikka, on alati midagi, mis on veel tegemata ja nõnda on ka meie vannitoas. Kaks väikest säilitatud aknaraami vajaksid värvipuhastust ja uuesti värvimist, aga seda siin varakevades, mis näeb hirmsasti talve moodi välja, on üsna tülikas teha. Ehk see töö peab ootama soojemat aega. Jagan kindlasti ka tööprotsessi, kui aeg kätte jõuab. Teine oluline muudatus, mis hetkel tegemata, on uks. Vannitoale saab ühel päeval ilus talustiilis lükanduks, kuid kuna see peab rulluma köögi seinal, ei ole mõistlik seda enne paigaldada, kui oleme köögi remondini jõudnud. Ehk hetkel jätsime vana ukse alles ja ukseääre viimistlemata.

Nii palju, kui on meie klaasukse fänne, on ka küsimusi, miks inimene paneb vannituppa klaasukse, mis avaneb maja ette. Mina aga küsin, et miks mitte? Valgus ja avarus, mida see võimaldab, looduse nautimine vetsuprotseduuridel on suisa imeline, käia vannis nii, et avaneb hingemattev vaade lumesajule või suvel avatud uks, mis tekitab tunde, et vannitad õues. See kõik ja rohkem veel osutub võimalikuks siis, kui vaatad väljaspoole piiravaid norme, avad oma südame ja meele, stressi ja kibestuse asemel. See vannitoa ehitus oli keeruline, aeganõudev, korduvalt toppama jäänud ning kallis, kuid samapalju ka rõõmu pakkuv, inspireeriv, silmaringi avardav ja suurepärase tulemusega.

Aitäh, et tulid minu blogipessa, lugemiseni järgmisel pühapäeval! Seni saad jälgida meie tegemisi Instagramis:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga