Blogi esimene sünnipäev!

Sünnipäev on igal aastal just see hetk, mil saame võimaluse taas otsast alata. Väikese aukartusega laon enda ette laiali möödunud aastaringi ning plaanin järgmist. Ja oi kui vägev see alanud päikesering taas olema saab!

Istun oma imeilusas uues kontorihoones, vaatan kuidas kaminas praksub tuli, lõpetasin just koolitusmaterjalide koondamise oma fantastilistele naistele, kes minu juures oma elu unistuste teele suunamas käivad ning peagi hakkan selle hooaja vannipalli retsepte paika panema. Võtan hetke, et hingata, vaadata seda kõike ning märgata, et see on just see, mida ma nii väga soovisin.

Aasta tagasi blogi alustades ei olnud see teekond, mis oleks üleöö minuni jõudnud. Ma mõtlesin ja kaalusin pikalt, kas ma saan sellega hakkama. Olgem ausad, pigem võitlesin enda hirmudega kõige ees, mida kartsin juhtuvat, kui oma mõtted, plaanid ja tegevused maailmale kirja panen. Olin pikalt kahelnud, kas mul on üldse midagi jagada, kas kedagi see üleüldse huvitab või kõnetab ning mida minusugune kirjutamiskauge inimene üldse kirja saaks panna. Aga see mingi soov seda siiski teha püsis minuga juba paar aastat. Eriti tuli teema päevakorda just siis, kui olime maale kolimas. Ja nii ma siis otsustasin, ingoreerides oma hirmust röökivat sisemust, et võtan oma soovid ning elu enda juhtida ja teen selle majastkoduks.ee ära. See tundus hirmutav, raske, ma ei teadnud kust alustada, mis selleks vaja on ega ka seda, kuidas domeeni ostmine või kodulehe seadistamine välja võiks näha. Aga siinkohal julgen käsi südamel kinnitada, et vaja on ainult alustada! Ja kõik muu on kergesti õpitav, otsitav, küsitav, googeldatav.

Majastkoduks.ee nägi ilma- või õigemini internetivalgust 1.novembril 2020. Tänaseks on see olnud üks oluline ja väga mõnus osa minu aastast. Välja on kujunenud lugejad, kes ikka ja jälle tee tagasi siia leiavad, kuid igal kuul jõuab siia lehele ka hulgaliselt esmakordseid uudistajaid. Kõige enam on heameel tagasiside üle, kui tean, et nähtust on teile mingi kasu sündinud või olen teid julgustanud ka ise midagi proovima, olgu selleks siis ehitus või miks mitte ka kirjutamine. Kõige südantsoojendavam on see, et juba kuid ei ole olnud ühtegi päeva, kus mitte keegi minu lehekülge ei avaks.

Kui algselt oli plaan, et blogi on iseseisev koht, kus ma saan jagada ja mõtiskleda maaelu ning remondi/ehituse teemadel, siis peagi sain aru, et blogini jõudmiseks on inimestel vaja blogist teada. Selle tarbeks tegin majastkoduks.ee Instagrami konto, et oleks koht, mis toetaks blogi toimetusi. Ja juhtus nii nagu ilmselt juhtuma pidi, ehk Instagram hakkas elama täiesti oma elu, olles küll toetavaks vahendiks, et ka blogilugude ilmumist hõisata, kuid sinna on kogunenud nii äge, kokkuhoidev ja imeline kogukond, kellega on tahtmist jagada palju enamat, kui ainult blogilugusid. Kuidagi on nii kujunenud, et blogiveergudele saavad peamiselt ikkagi ehitusteemad ning õpetused ja maaelu, koos kõige rõõmude ja muredega kajastuvad pigem igapäevaselt Instagramis. Kui sa seda veel ei jälgi, siis nüüd ongi päris paras aeg ka Insta jälgijaks hakata:

Järgmine teekond, kuhu see lehekülg mind viis oli vannipallide tegemine. Olen maailma kõige suurem vanni ja vannipallide fänn, kuid kahjuks minu maitsele ning vajadusele vannipallid on liiga kallid, et neid pidevalt suures koguses osta. Neid, mida osta jõuan, kahjuks enda vanni panna ei soovi. Seega polnudki muud lahendust, kui tuli hakata palle ise tegema. Mõned pallid sõbrannadele, siis juba nende tuttavatele, seejärel võõrastele, firmakingitusteks ja peagi sain aru, et sellise nõudluse juures on vaja see igal juhul legaliseerida, ehk tegemist ei olnud enam pelgalt enda varudest ära andmisega vaid vajadusega neid päriselt müüa. Nii sündis märtsi kuus ka samanimeline firma, mille tegemisest mul ausalt samuti igasugune arusaam, teadmine ja oskus puudus. Aga minu õnneks olin varem juba kogenud, mida tähendab see, kui lihtsalt alustada ja nii astusin ka selle sammu. Ja see kõik on olnud täiesti imeline ning vägev. Peagi sain hakata müüma ka enda originaalseid mandala-maale, mis said palju positiivset vastukaja ning huvilisi. Seejärel juba maalikoolitusi ning enne kui arugi sain, oli meil lisaks Bailabaarile ka Jimmy baar, Saloon ning üritused, mida korraldada. Kuskil selle virrvarri sees sai teoks minu pikaaegne unistus ja sain hakata Maakodu ajakirja artikleid kirjutama. Seda kõike ikka selle sama blogi põhjusel.

Suve teises pooles alustasin ka individuaalse nõustamise ning grupitööga, mille käigus kogu oma kogemust, oskuseid ja praktikaid imelistele naistele edasi annan. See on olnud üks väga suurepärane kogemus. Nii ma siis istun siin oma vastvalminud kontorihoones, kus praksub kaminatuli ja mõtlen, et kui ma oleksin varem teadnud, et minu elu, unistused ja võimalused on minu enda kätes, siis kui kaugele ma jõudnud oleksin? Aga pidin siia jõudma just praegu, selles hetkes, kuna nüüd ongi kõige õigem aeg siit ka edasi astuda. Ja minu sees on tugev tunne, et minus on teadmiseid ja julgust ka teisi inimesi suunata sellele erilisele teele, kus loome oma reaalsuse ise, vastutame enda ning enda elu eest ja valime olla päriselt õnnelikud. Kui sa tunned, et see on midagi, mis sind kõnetaks, siis kirjuta mulle.

Ja ma tõusen, et minna teise laua juurde. Laotan laiali järgmise aasta kalendri, oma märkmed, plaanid, otsin üles listi, kuhu olen kirja pannud kõik need mõtted, mida kindlasti tahaksin järgmisel aastal ära teha. Ja heidan pilgu oma vision boardile. Saan aru, et kõik on võimalik. Saan aru, et piiranguid seame me endale ise ning sellest, et mitte keegi ei tule minu eest minu unistusi täitma, kuid ometi on need kõik tehtavad. Ma olen päriselt selle tõestuseks. Kahtlen viimase sekundini, kas panen selle siia kirja, kuid otsustan seda siiski teha. Terve aasta on olnud minu peas mõte, et ehk peaks enda tegemisi jagama videopildis. Katsetus seda teha oli edukas, inimesed küsivad selle järgi tihti, tean ju, et tänane info tarbimine käib suuresti läbi liikuva pildi ja mõtteid, mida filmida on mul umbes sada, niiet aasta jagu kraami saaks küll. Aga ikkagi ma kahtlen – endas, oskuses, julguses, selle kirjutamises siin. Samas, kui eelmise aasta eneseületus viis mind nii suurepärasele teekonnale, mida siis see järgmine samm veel teha võiks…

Aitäh armsad, et olete siin käinud, lugenud, julgustanud, kaasa ehitanud, uudistanud ning minuga rõõmustanud! See on olnud mulle olulisem, kui sa iial arvata oskad, kuid tea, et saadan kõik imelised soovid ning rõõmud täna sinu poole teele! Panen siia lõppu valiku piltidest, mida lihtsalt tahan sinuga jagad. Ja näeme juba järgmine nädal…kas siin või….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga