Bailabaar – Tõnu talu süda

Pilk aprillikuu eriolukorda, kui kõikide kohustuste kiuste sündis Tõnu talu seni kõige spontaansem ning lõbusam projekt.

Kasvuhoone enne ümberehitust

Tänases postituses jagan meie lagunenud kasvuhoone taassünni lugu, mis ei ole küll ajalises järjestuses mitte meie talu esimene ehitus, kuid olulisuse järjekorras seni kindlasti esikohal. Bailabaar on tuntust kogunud nii sotsiaalmeedias, kui meie sõprade hulgas ja seetõttu on ainult aus see lugu kohe ka ära rääkida. Kuidas siis sünnib üks maailmatore baar, kus käib vilgas elu, kus räägitakse veiniklaasi taga palju olulisi jutte ning nauditakse maaelu olenemata ilmast. Loe aga julgelt edasi ja saad teada, kui lihtne on ei millestki midagi imelist luua.

Kasvuhoone oli meie krundil olemas maja ostu hetkel. See oli vana, puit polnud värsket värvi näinud aastaid, osa seinaklaase oli katki, osa sootuks puudu. Kasvuhoonele oli kaitseks laotud maja katuse ülejäägid, tõenäoliselt selleks, et seda vähest veel säilitada, mis kunagisest uhkest toidukasvatushoonest järgi oli. Sinna oli kogunenud üksjagu prahti, mis lihtsalt eest ära tõstetud. Hoone kõrgus oli piisav, et seal keskosas püsti seista, kuid nukker nägi see välja sellegi poolest.

Seda, et me ei soovinud kasvuhoonet taastada selleks ettenähtud otstarbel otsustasime me juba maja vaatama minnes (ja kui ma ütlen “meie”, siis siinkohal mõtlen muidugi “mina”). Kuid plaani, mida sellega siis ikkagi teha, meil eriti ka ei olnud. Ma ei kiirustanud hoone lammutamisega, sest kui ma midagi olen kogu selle ehituse juures õppinud, siis on see nimelt teadmine, et lammutada jõuab alati – uuesti tagasi ehitada on aga maru tüütu.

Kasvuhoone enne ümberehitust

Niisiis ringles juba mõnda aega minu peas mõte ehitada sellele kasvuhoonejäägile seinad ning teha sinna lastele mängumaja. Ometigi asub see ju heas kohas – maja kõrval, terrassi juures. Siis aga saabus märts ja nagu iga inimene teab, keerati paljude elud kiiresti uuele kursile. Kaasa arvatud meie pere igapäev – töö võttis kogu tähelepanu ja ehitus seisis nii majas kui õues. Minu päevade rõõmukild oli tihti just FB messingeris oma kallite sõbrannadega ühises chatis rõõmude ja murede jagamine, mis järsku oli muutunud olulisemaks, kui iial enne. Nii me siis ühel päeval võidu jagasime ideid laste mänguplatside ehitusest ja koroonaprojektidest, kui mulle turgatas, et teeks hoopis väliköögi. Sõbrannad olid kahe käega poolt ja pakkusin selle muuseas välja ka Jimmyle, minuteid hiljem olin juba crocsid jalas, mehe jope seljas ja mõõdulint käes, kasvuhoonet mõõtmas. Nii nagu väga paljud muud asjad meie elus, juhtuvad neist just parimad kiiresti, loomulikult ja ilma pikema plaanita.

Ettevalmistused katuse tõstmiseks

Jimmy hakkas hindama ehitusvõimalusi, mina disaini-ideid. Joonistasin mitu erinevat köögiplaani, kuid kõigist kumas välja üks keskne joon – see kõik oli väga baari moodi. Nii sündis loomulikult suunis ehitada kasvuhoonest just selline paik, kus oleksid ühendatud nii väliköögi võimekus, baari funktsioon ja mõnus olemine ka kehvemate ilmadega. Kuid peagi põrkusime murega, et olenemata disainist ja paigutusest oli kasvuhoone katus liiga madalal. Mõeldud, otsustatud – katust tuleb tõsta. Kuna meespere ei ole füüsiliselt meie kodus võimeline raskustega töötama ning teatud käefunktsioonid on piiratud, oli vaja olla leidlik. Ja seda me olime – katust tuli tõsta tungrauaga. Mõte oli hea ning nüüd julgen öelda, et toimis suurepäraselt, kuid kahjuks varasema kogemuseta ei osanud me hinnata, kui keeruline on ühe tungrauaga katuse tõstmine nii, et kogu hoone propellerisse ei keeraks. Töötasime nurga haaval, ca 10cm sammuga. Katuse tagasi sirgeks ajamine võttis tunde ja cm kaupa tuunimist, kuid tehtud me ta saime.

Katuse tõstmine tungrauaga

Lihtsam oleks olnud kasvuhoonet mitte lõigata ja tõsta ühes tükis, tekitades uus seinaosa hoone alla. Kuid minu disain nägi ette, et kasutame kõik terved klaasid hoone kahel seinal madalate akendena, kuna kartsin, et kui aknad tõusevad maast kõrgemale, tekib seal kasvuhoone effekt, ehk suvel läheb sisetemperatuur liiga kõrgeks. Tagantjärgi olen kindel, et tegu oli õige otsusega nii disaini, kui temperatuuri mõttes, seega julgustan alati mitte valima kõige kergemat teed.

Hoone esikülje jätsime avatuks, lõikasime ära seal olnud puitraamid ja paigaldasime vana ukse asukohale tugipalgi.

Väliköögi projekt ei olnud meil kuidagi planeeritud, ega ka eelarvestatud, mistõttu tuli olla leidlik, kokkuhoidlik ja viia ehituskulu miinimumini. Kasvuhoone põrandale olid laotud vanad kooruva värviga põrandalauad, mille võtsime üles, kuid otsustasime alles jätta ehitusmaterjaliks. Taaskasutasime kõik terved klaasid ja lisaks vajamineva puitmaterjali otsisime kokku kuuri alt ning ehitusülejääkidest teistest projektidest. Kuna hoonel oli juba peale pandud katus, sobis see peamajaga hästi kokku. Tellima pidime välise voodrilaua – selle kõige odavama, mis turul saada oli. Lisaks ostsime materjali põranda jaoks ning värvimiseks kasutasime valge värvi jääke varasemast remondist ning musta mullavärvi – mis on odav, katab hästi ning lihtne kasutada.

Osaline vahesein vanadest põrandalaudadest

Et väiksele pinnale anda funktsionaalsust juurde, otsustasin osalise vaheseina kasuks, see andis võimaluse köögiosal saada juurde seinapinda ning istumisalal privaatsust ja tuulekaitset. Vaheseina tegime sellest samast üles võetud vanast kooruvast põrandast. Sama materjali kasutasime ka köögiosas leti ehituseks, mis töötab nii köögi tasapinnana, baariletina kui annab ka väljaulatuva osa tõttu ruumi ja suurust juurde.

Hoone fassaadi katsime kõige odavama välise voodrialauaga, mille värvisin sama muldvärviga mustaks, mida kasutasin ka konstruktsiooni katmisel. Kõik terved säilinud kasvuhooneklaasid said omale koha hoone akendena.

Ämber-kauss kombost kraanisüsteem

Köögimööblit läksime shoppama enda kuuri ja peamajja, kus ootas nii mõnigi kapp ja riiul järgmist lõkketegemist. Rahalise kulu kokkuhoiu hea nipp on alati vaadata kõigepealt ringi juba olemasoleva hulgas – kas on üle midagi, mis oleks lihtne taaskasutada, ümber teha või otstarvet muuta. Väga tihti läheneme meie hoopis nii, et tuvastame, mida meil vaja on ja mõtleme, millest me selle teha saaksime. Heaks näiteks väliköögi kraan. Ehitusplaani koostades olin kindel, et väliköögis peab olema vee võimekus, et kiirelt loputada käsi või tasse, samuti oli oluline elekter kuna soovisin kööki ka kodutehnikat. Seda, et me ei vea välikööki hetkel püsivat veesüsteemi, otsustasin seetõttu, et meie eelarvesse ega tööaega ei mahtunud äravoolusüsteemi väljaehitus. Siis tuli olla leidlik ja otsida võimalust tavapäraseks täidetavaks kraanisüsteemiks, mida ehitus- ja aianduspoodides on soodsa hinna eest saada mitme erineva lahendusena. Käisin neid põgusalt poes ka vaatamas, kuid sain kohe aru, et minu disainivisiooniga ei sobi kööki plastikust kraanitünn ega päris kraanikauss. Seega tuli taaskord olla avatud meelega ja lähtuda soovitud tulemusest. Nii sündis meile ämbrikraan ja kausist äravool. Rahaliseks kuluks kujunes kraani ostmine, kuna kõik ülejäänud vajalik oli leitav taaskord juba olemasolevatest asjadest. Ämbrikraani väga suur pluss on see, et selle sama ämbriga saab käia vett toomas, seda on mugav tõsta ja kõik toimib täpselt nii nagu vaja.

Tasuta saadud külmkapp

Köögi sisustamise teine mõttekoht tekkis tehnika vajadusest. Kuigi meil oli olemas tavamõõdus vana elektripliit, otsustasin siiski uue väikese elektripliidi kasuks, mille rahaline kulu oli väike, kuid see võimaldas köögi sisustada soovitud kujul ja võttis vähe ruumi. Küll aga takerdusime külmkapi soetamisel. Uue külmiku ostuks ei soovinud raha kulutada, kasutatud tehnika edasimüügil olid hinnad siiski oodatust kõrgemad ning lahenduseks kujunes hoopis sõbranna vana külmkapp, mis ootas ära viskamist. Tegemist oli aastaid näinud, kuid täiesti töökorras külmkapiga, mille saime endale tasuta. Ideedepuudust mul ei ole ja kohe hakkas peas jooksma mõte, mida kõike saaks vana külmakapiga peale hakata. Peale korralikku pesu, katkiste sisuosade parandamist ja osalist eemaldamist oli kapp valmis uueks välisilmeks. Otsustasin pool kappi katta tahvlivärviga, mis oli samuti kunagisest remondist alles jäänud ning teise poole teipisin paberteibiga triibuliseks ja katsin musta spreivärviga. Teibi eemaldusel jäi tulemus lõbus ja iseloomukas.

Veiniriiul

Baari ilme lisamiseks taaskasutasin euroalust, mille kerge vaevaga sai muuta veiniriiuliks. Kasutasin viimistlemiseks sama muldvärvi, et hoida ühtset kujundusjoont. Hiljem lisasin riiulitele ka led-valgustuse.

Peale ehitustööde valmimist, oli vajalik sisustada ka tagumine istumisala. Taaskord leidsid oma koha majaga kaasa tulnud toolid, eelmise kodu terrassil kasutusel olnud diivaniosa ja meie firmamärk – erinevad sõjaväekastid. Kodusema tunde loomiseks sai istumisala omale galeriiseina, maha panin terrassivaibad (Bauhof, 7EUR/tk), madalal asuvad aknad võimaldavad põrandale asetada erinevaid taimekaste.

Peale pea viite nädalat õhtu- ja öötundidel ehitamist ning sisutamist oli meie imeline Bailabaar valminud. Just nii spontaanselt ja leidlikult, ilma pikema plaanita.

Kogu töö kokkuvõte:

  • Aega kulus kogu ehituseks ja sisutamiseks ca 5ndl
  • Rahaline kogukulu jäi alla 400EUR (k.a. tehnika, juhtmed jne)
  • Ehituseks lisajõude ei vajanud
  • Tulemus – 100% äge ja kasutatav kõrvalhoone

Selline oli meie armsa Bailabaari ehituse lugu. Minu soovitus on siiras – mõtle välja, mis pakuks sulle rõõmu ja rahulolu enda kodu muutmisel ja tee see lihtsalt ära! Kui remondi- või ehitustööd tunduvad keerulised, on vaja lihtsalt alustada ning olla avatud ideede kogumisele ja loovusele. Oluline on see, et tulemus teeks õnnelikuks justnimelt Sind!

Igaüks väärib mõnusat pesa, kus sõbrannadega veini juua

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga