Keeldun elamast kellegi teiste hinnangute hirmus. Väliseid hinnanguid pole vaja karta, kui tean ise, kes ma olen.

Talvepakane on möödas ja päike käib üha kõrgemalt. Metsatukas toimetav rähn annab märku, et aeg on veeta rohkem aega õues ning aiatööd tahavad planeerimist. Lumevaibast on saanud roheline maapind, kuid päris kevadsoojust veel püsivalt tunda ei ole. Kätte on jõudnud aprill.

Väga tahaksin öelda, et märts on taas möödunud märkamatult kiiresti, kuid sel korral oleks see vaid ilustatud luiskelugu, kuna möödunud kuu oli meie perele pikk ning vaevarikas. Sellest hoolimata on kevadeootus põues ning vajadus valguse, päikese ja helguse vastu ehk isegi suurem kui varasemalt. Esimene kvartal 2021 aastast on siiski läbi saanud ning taas aeg vaadata üle käesoleva kalendriaasta eesmärgid ja unistused, ikka selleks, et püsida rajal, mida mööda juba mitu kuud sammutud on.

Eesmärkide blogilooga on kindlasti tänaseks üksjagu sinapeal olevaid lugejaid, kuid meenutuseks teile siia ka eelmised selle seeria kirjatükid, et huvi korral pilk visata ning meenutada, kui kaugele me jõudnud oleme: #1, #2 ja #3. Eriti põnev oli ka mul endal just eelmise kuu postitusele otsa vaadates näha, kui rõõmsalt ma jagasin, et võtame ülejäänud märtsikuu puhkust ning teeme remondist ühe väljateenitud pausi. Mis siis märtsis tegelikult juhtus? Juhtus see, et vannituba sai lõpuks valmis ja meie perekonda tabas Sars-Cov-2, mis oli justkui sundpuhkus või täpsemalt siiski rööprähklemine töö, kodu, väga raskelt põdeva 3-aastase ja kõigi teiste pereliikmete eest hoolitsemisega, mis peaaegu oli liiga palju korraga kanda. Kui saabus esimene lootuskiir paranemisele ja väljas piilus esimene päikesekiir, olime ootamatult olukorras, kus korraga käimas mitu uut projekti: hoovile kerkib kontorihoone, majale uus terrass, märkamatult valmis maalistuudio ja ka kasvuhoone ning kuuri materjal on ootel, et järg nendeni jõuaks. Lisaks sellele otsustasime emotsiooni ajel eemaldada majas sees kaks ust, värvida söögitoa seina ja maha tõmmata teiste seinte tapeet, mis samuti ootavad nüüd edasi toimetamist. Ja päriselt vist ei julge mainidagi, et elutuppa on vaja akna asemele terrassiuks paigaldada. See kõik viitab ainult ühele – meie majas on siiski rõõm justnimelt loomises ja ehituses. Meie tegemistega on kõige lihtsam ja kiirem kursis olla just Instagrami vahendusel:

Kuid täna ma ei jaga ehitusnippe ega remondisaavutust, vaid vaatan otsa möödunud kuule, plaanin algavat ning jagan üht meelel mõlkuvat teemat, milleks on teiste inimeste hinnangud ja sellest tulenev hirm. Aga pöördudes uuesti märtsi suunale, siis vaatamata mingile veidi kriipivale alatoonile oli tegemist väga eduka kuuga. Kui lappan endale püstitatud ootuseid ja eesmärke, siis enamuse neist ka saavutasin, päris mitmel juhul isegi paremini, kui olin oodanud. See on üks eesmärkide ja plaanide kirja panemise oluline osa, et sul on võimalik analüüsida enda tegevusi ning saavutusi mitte emotsiooni pealt, vaid kindlate faktide alusel. Mõtted kipuvad meelest minema ja meie tunded võtavad võimust, mistõttu on lihtsaim viis võrrelda ennast iseendaga just kirjapandu põhjal. Väga tihti satume olukorda, kus me teeme otsuseid või jätame neid tegemata just seetõttu, et võrdleme end kellegi teisega. Keegi on alati saledam, jõukam, pikem ning targem, kellegil on blogis rohkem lugejaid või uhkem töökoht. See on elu paratamatus ning selle vastu ei saa me iial. Mida me aga saame teha, on muuta teadlikult enda mõttemustreid ja perspektiivi, ehk eraldada oluline ebaolulisest, eesmärgiga meie enda elu kvaliteetsemaks ning paremaks muuta. Ja selle tarbeks on ainult mõttekas võrrelda ennast iseendaga. Kus ma olin kaks kuud tagasi? Kus kaks aastat tagasi? Millised muutused on toimunud minu eesmärkide poole püüdlemisel, pangakontol, kaalunumbril või keskkonnas. Kui sa praegu vaatad ajas tagasi, siis kindlasti märkad, et sul on palju elus seda, millest aastate eest ainult unistasid. Ja see on meie kõigi ühine muster, et meil on keeruline märgata väikeseid asju ning olla tänulik juba olemasoleva eest, mis siis, et kunagi võis see olla meie suurim unistus. Nii paneme end olukorda, kus me ei jõua kunagi rõõmu ja rahulolu meeleseisundisse, kuna püüame igavesti seda, mida meil hetkel ei ole. Seepärast julgustan sind, kui sa veel ei ole, ka alustama enda eesmärkide seadmisega, nende kirjapanekuga ning igakuise analüüsimisega. See aitab väärtustada teadlikumalt elu ning on toeks kasvamisel ilma, et me igal sammul tunneksime vajadust end teistega võrrelda. Proovi ja see võib sind üllatada.

Aprill seevastu on juba alanud tegusalt ja suure energia lainel. Ma näen möödunud kolme kuu muutuseid endas ja enda kodus, tean, et eesmärkide seadmine ja süsteemid aitavad muutuseid ellu kutsuda, mis on toonud mind mitmed sammud oma unistustele lähemale. See annab motivatsiooni endasi tegutseda ja kinnitab, et olen õigel teel. Ma ei soovi, et jääks mulje nagu kõik oleks läinud kergelt ja tagasilöökideta – kindlasti mitte. Lihtsalt paljud asjad on läinud oodatust paremini. Aga näiteks minu füüsiline tervis, mis oli üks suur eesmärk aasta alguses, on jäänud täiesti unarusse, eriti nüüd möödunud kuul. See ei heiduta mind, vaid kinnitab mulle, et pean rohkem tähelepanu pöörama just selles valdkonnas ning seadma tervise enda prioriteediks. Kunagi ei ole hilja alustada mitte millegagi, sest kõige olulisem on see töö, mida teed just täna.

Peale eelmise kuu eesmärkide blogilugu sain rohkem kirju kui varasemalt, et kogu hirmude teema kõnetas teid, kuid ootate lubatud teemalaiendust, milleks on hirm, mida teised meist arvavad. Ma ei plaaninud kahest hirmude teemast nii järjestikku kirjutada, kuid minu jaoks on oluline, et siinne lugude vestmine oleks kahepoolne, teie loete minule südamelähedasi mõttevälgatusi ning mina saan abiks olla vähemalt neile, kes on oma soove ja arvamusi mulle avaldanud. Seetõttu on ainult aus, et vaatame otsa ka korduvalt küsitud teemale. Tegin paari päeva eest oma storydes üleskutse, et jagage olukordi või tegevusi, mis jäänud teie eludes juhtumata, kuna kardate, mida teised teist arvavad. Oma lood usaldas mulle paarkümment inimest ja ma olen selle üle siiralt tänulik. Minu jaoks oli oluline selle küsimuse juures kaks asja: esiteks tahtsin teada, kas inimesed teadvustavad endale seda ja teiseks tahtsin infot, kui laia eluvaldkonda see hirm mõjutab. Ja kinnitan teile, et see on uskumatu, kui palju suuri, olulisi, elumuutvaid tegevusi on tegemata jäänud, üksnes seetõttu, et tuntakse hirmu teiste arvamuse ees. Eriti pani mind mõtlema see, et kõik need naised(sel korral vastas küsitlusele üksnes nais-jälgijaskond) on nii imelised, ilusad, andekad, et nende hirmud tundusid minu silmadele täiesti põhjendamatud, kohati isegi üllatavad. Ja uskuge mind – teised teie ümber tunnevad sama, ehk hirm teiste hinnangu ees on üksnes teie peas.

Selleks, et elus kuskile jõuda, liikuda soovitud suunal on vaja muutuseid. Muutused on progress, mis tõukab meid unistuste poole. Kuid me ei lase sel toimuda, kuna kardame, mida teised sellest arvavad: meie sõbrad, perekond, naabrid, töökaaslased, tuttavad või võõrad. Kahjuks aga segab muutuste pidurdamine ainult sinu enda elu. Kellegi teise igapäev ei muutu sellest paremaks, kui sinus jääb soovitud muutus olemata. Kui soovime elus midagi teha või muuta, tõstatame ise küsimuse, mis teised sellest arvavad. Kahjuks ei tea meie aju sellele vastust ning nii hakkab see genereerima kõikvõimalikke hirmutavaid stsenaariume. Väga tihti eeldame, et teised arvavad seda, mida arvame ise. Ehk kui oleme enda suhtes üli-kriitilised, siis eeldame seda ka teistelt. See töötab ka vastupidi, ehk peamiselt kritiseerime teiste osas just seda, mis tegelikult meile enda suhtes ei meeldi. Endaga rahulolevad, enesekindlad inimesed on ka teiste suhtes toetavad, positiivsed ja avatud meelega. Küll aga need, kes matavad liigse enesekindluse alla hoopis madalt enesehinnangut, on üleolevad, kriitilised ja püüavad näida teistest paremad. Ehk teiste hinnag sinu suhtes on reflektsioon nende enda osas, mis tähendab, et sa justkui kardad teiste inimeste hinnangut nende enesehinnangu peegelduses. See ilmestab hästi, et üldjuhul ei mõtle need teised inimesed sinust ning sinu tegemistest suurt midagi.

Oluline on ka teadvustada, et arvamus ei ole võrdeline hinnanguga. Kui sa ostad uue auto ja ma ütlen, et see ei ole ilus, siis see on minu arvamus, aga mitte hinnang sinu, kui autoomaniku osas. Paljud meist kuulutavad kui mantrat, et igaühel on õigus oma arvamusele ja see on võrdse kohtlemise alus. Ometigi tundub meile just siis, kui teeme midagi oma mugavustoonist väljaspool, et teiste arvamus on negatiivne hinnang meie tegevusele. Proovi järgmine kord mõelda, et kellegi teise arvamus ei ole olulisem, kui sinu arvamus. Ära anna energiat teistele, vaid jää enda südames ja mõistuses kindlaks just enda arvamusele. See on vähemalt sama oluline ja aitab päriselt kasvatada enesekindlust.

Seda enam tundub selline hirm olema uskumatult jabur, et sündides ei karda me midagi. Kartus, nagu väga paljud muud ebapraktilised harjumused, on õpitud ja kujuneb meis ajaga. See tõestab, et teadlikult saame kujundada endas soovi korral ka muid harjumusi, millest üks olulisim on saada vabaks hirmust, mida teised meist arvavad, kuna just see hoiab meid tegemast olulisi, suuri muudatusi meie enda teekonnal. See ei ole lihtne ega tule iseenesest, kuid on teadlikult lähenedes täiesti tehtav. Omast kogemusest soovitan leida endale mõttekaaslaseid, kaasteeliseid või lihtsalt sõber, kellega koos esimesed sammud astuda. Nii on julgem ja võimalus eduelamust kellegagi ka jagada.

Enda näitel võin julgelt jagada, et kogu blogi pidamine oli ka minu jaoks suur mida-teised-minust-mõtlevad katsumus. Ma ei olnud kunagi enne kirjutanud, ma ei olnud iial varem bloginud, päris kindlasti ei olnud ma selliseid mõtteid paisanud inimestele lugemiseks. Ja see tunne, et mida mu pere sellest arvab, kuidas mu töökaaslased mind peale blogi avaldamist vaatavad, mis saab, kui mu lapsepõlvesõbrad näevad, kuidas ma päriselt elan – see kõik tundus mu peas hirmus. Ma mõtlesin sellele, tunnetasin, kas asi on seda väärt. Tegin selgeks, kui väga ma soovin oma kodu lugu maailmaga jagada ja mis väärtust see võiks pakkuda. Ja lihtsalt tegin selle ära. Mis juhtus? Kõik see, mida ma ei osanud oodata: inimesed hakkasid kiitma minu kirjatükke, tundsin, kui suur pinge maandamine ja rõõm on kirjutada, minu töökaaslased hakkasid blogi lugema, perekond tundis uhkust ja mis peamine – see on kasvatanud mind inimesena, julgustanud tegutsema ja avanud uksi, mille olemasolust ma seni teadlik ei olnud. Ja nüüd küsin uuesti – miks sa juba neid asju ei tee ning millal sa plaanid alustada?

Ühest vägiteost ei saa küll kogu maailmavaade muudetud, kuid üks samm viib teiseni ning peagi märkad muutust, mis julgustab üha vapramalt edasi sammuma. Seda soovin ma ka sinule! Mina aga panen nüüd lõpuni omale kirja, mida aprilli tegemisteks plaanin, et juba järgmisel korral teiega taas ühte lahedat ehituspostitust jagada. Teen plaani vähemalt ühele taas vabanduste tõttu ootel oleva tegevuse teostamiseks ning naudin iga hetke sellest mõnusast kevadest, mis annab uut jõudu ja eneriat ning avab ukse imelisele suvele. Ole hoitud ja lugemiseni tuleval pühapäeval.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga