Unistused on meie südames olevad soovid, kuid eesmärgid on unistused, millele oleme andnud tähtaja.

Märkamatult on möödunud käsoleva aasta esimene kuu ning tasahilju on kalendritesse esimesi samme astumas juba veebruar. Või kas ikka on nii märkamatult? Andsin endale lubaduse dokumenteerida enda eesmärkide seadmise ning täitumise teekonda siin oma armsas blogipesas ja teha seda kord kuus. Nii ei koorma ma liigselt ehitus- ja remondihuvilisi, kuid hoian ennast rajal ning päris mitmeid teidki. Tunnen, et kuna meile on tekkimas üha enam uut lugejaskonda, pean ka ära mainima, et kui eesmärgid, teadlikum elu ning enesejuhtimine ei ole midagi, millest sa hetkel huvitud või puudust tunned, siis sellest ei ole midagi katki ning ootame sind tagasi igal pühapäeval uue koduteemalise blogiloo veergudele. Kui aga teema tundub põnev, siis soovitan üles otsida ka #1Eesmärgid postituse ning ka selle tagantjärgi läbi lugeda.

Aga nüüd kõigi nende armsate kaasaelajate juurde, kes huviga loevad ja muidugi kõik need kes enda teekonnast ka teada andsid. Oodatust rohkem teist andis peale esimese osa ilmumist endast märku, see on nii südantsoojendav ja annab tohutult jaksu oma teekonda edasi jagada. Täna avan veidi enda vision-boardi (vaatamata pingutustele, ei ole ma siiani saanud sellele head emakeelset vastet – kellel on häid ideid, palun jätke need kommentaaridesse), pajatan läbi selle unistustest, mis praegu minu südamel ja jagan esimese eesmärgikuu mõtteid. Aga kõigepealt on mul sulle jagada möödunud kuul tekkinud teadmine.

Kuna jaanuar oli minu jaoks väga suur samm edasi enda soovide suunas ja samas ka sügav enesesse vaatamise kuu, keerles palju minu mõtetes just aja ümber. Ajaplaneerimise, eesmärkide ajatelje ja sammude ajastamise teemal. See tõi korduvalt üles mõtte, et väga paljud inimesed elavad kas minevikus või vastupidi tulevikus. Ka minu ümber on neid, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda minevikust lahti lasta. Kuid seda õppisin ma juba tükk aega tagasi, et kahetseda ja minevikku kinni jääda ei ole edasiviiv ega teeni ühtki uut teekonda. See on oluline osa meist ja kujundanud meid just selliseks nagu täna oleme ning selle eest tasub tänulik olla, olenemata komistuste arvust või mitte nii positiivsetest mälestustest. Mina usun, et just minu kogemused ja läbielatud olukorrad on need, mis on avanud mulle palju uusi uksi ning kasvatanud mind rohkem, kui mistahes koolitund või loetud kirjatükk.

Selle kõrval on piisavalt neid, kes vastupidi elavad peaasjalikult tulevikusihtide vaimus. Ja mina olen see inimene olnud viimased lugematud aastad. See tähendab, et ma olen alati olnud väga ambitsioonikas ning üsna täpselt teadnud, kuhu teekond mind viima peab. Et sinna kiiremini ja kindlameelsemalt jõuda, olen õppinud end piitsutama ja premeerima. Minu tavaline mõttekäik oli üldiselt selline: “Kui ma saavutan tööl selle eesmärgi, siis ma luban endale kaks vaba päeva; Kui ma võtan kaalus 10kg alla, siis ma ostan omale uue soovitud ehte; Kui ma lõpetan kodus kuu jooksul selle või teise projekti, siis ma premeerin ennast sushiga”. Ja seesugust enese äraostmist juhtus igapäevaselt. Kahjuks avastasin ennast ühel hetkel olukorrast, kus ma polnud kindel, kas ma kõikide soovitud eesmärkide tulemusi siiski näha üldse saan. Olukord sundis mind peatuma ja enese ümber vaatama – ma ei tundnud ennast ära, ega osanud tegelikult rõõmustada kõige üle, mis mul täna olemas on. Seda on praegu väga kurb tunnistada, kuid igasugune hetkes olemise oskus oli mul äärmiselt puudulik. Jah, mul on sellest kahju, kuna mul on suurepärane perekond, imeline kodu, põnev töö ja võimalused, millest paljud ainult unistavad, kuid ma ei kahetse. Selle asemel teen nüüd paremaid otsuseid, valikuid ja jagan enda teekonda nendega, kes sellest inspiratsiooni või enesele olulist leiavad. Kuidas seda olukorda siis muuta? See on tegelikult väga lihtne – ela täna nii nagu sa elaksid siis, kui oleksid saavutanud kõik oma unistused. Ainult praegune hetk on see, mis sul on päriselt olemas, sina ise oled ikka sina ise, olenemata pangakontol olevast summast või rõivaste suurusnumbrist. Kui ma selles selgusele sain, langes minu õlgadelt tohutu stress ja pinge, mida olin endale tekitanud väga palju aastaid, tegelikult põhjendamatult.

See kõik ei ole kaugeltki tekitanud minus laiskust või ambitsioonidest loobumist. Vastupidi, on nüüd päriselt midagi ära teha lihtsam, kui kunagi varem. Ja põhjuseks on see, et lõpuks oskan ma nautida protsessi. Ma naudin igapäevaseid metsajalutuskäike, sest see on privileeg, mitte kohustus, ma teen ära mõne varem tüütu tundunud tööülesande, sest tean, et just mina olen hea, kuna mulle on usaldatud selline töökoht, ma teen teadlikult iga nädal oma eesmärgiplaani ja pean sellest kinni, sest see on minu elu, õnn ja panus, mida ma kujundan, mitte kellegi teise kohustus ega minu karistus. Ja nii positiivsel noodil tegutsedes tunduvad asjad kergemad, lõbusamad ja laabuvat lihtsamalt, tagajärjeks muidugi eelpool nimetatud eesmägid ja tulemused. Sellel kõigel on võimekus tuua su ellu sinu unistused.

Minu vision board

Minu unistused ilutsevad kontorilaual mulle nähtaval kohal, kuna veedan hetkel suure osa nädalast just kodukontori laua taga. Näitasin teile oma vision boardi ka eelmisel kuul ja jagan läbi postituste siin järgemööda, mida ma sinna otsustasin panna. Mul ei olnud enne selle tegemist kindlat mõtet, mis seal ilmtingimata peaks olema, kuid võtsin aja, keskendusin enda hetkeseisule, soovidele, kus tahaksin olla aasta, kolme või viie pärast ja lasin sisetundel vabalt otsustada, mis on need kõige olulisemad teemad minu jaoks. Vision boardile leidsid tee nii pildid kui sõnaline materjal, unistused nii praktilistest asjadest, kui ka olukordadest, tunnetest ja elamustest. Ehk ma ei piiranud oma loovust või unistusi, sest just nii tundus õige minu jaoks.

KÖÖK – unistus valgest, helgest ja MINU kodusüdamest.

Kuigi oleme oma koduteekonnal juba tükk maad traavinud, on unistuste kodusisustuseni veel väga pikk tee minna. Ja iseenesest on see minu jaoks sobiv, kuid unistus sellest minu jaoks olulisest kodu südamest, milleks on meie perel kindlasti köök, tundub hetkel veel nii kauge. Juba eelmisel aastal oli mul väga suur soov köök remontida, kuid kõik kes leidsid tee meie kuuma duši looni, teavad hästi, kui kiiresti see lootus olude sunnil haihtus. Ja olen väga teadlik, et köögiremont on suur pingutus, suur rahaline väljaminek ja suur ajakulu, kuid hele taluköök, mille ahjus lõhnab kaneeline õunakook ja latte vahutab kohvinurgas toetavas valges tassis, just see ongi minu unistus.

Pilt Pinterestist

VANNIPALLIPOOD – unistus enda ettevõttest, mis oleks päris minu nägu.

Olen ka enne jaganud, et üks minu eesmärk on 2021 vähemalt alustada enda vannipallide pakkumisega, olgu öeldud, et vannipallid on tegelikult juba välja töötatud ja peagi valmis esimesteks tutvustusteks. Kuid nii ettevõtteni, e-poeni, päris poeni ja tegelikult ka kõigi muude tegevusteni, mida tahaksin ettevõtlusega katsetada, on väga pikk tee, kuid protsess on rõõm ja õhtused vannipalliveeretused on minu aeg, mida naudin ja mille üle rõõmu tunnen. Ja unistused on ju täitumiseks.

MOOTORRATTAKLUBI – unistuste ratas ja kogukond.

Viimase asjana täna jagan enda mootorrattanurka. Kindlasti paljud teist ei tea, et tegemist on minu väikese hobi ja rõõmuga. Vision boardil on mu unistuste mootorratas, mis minu ellu õigel hetkel kindlasti tuleb. Olgu öeldud, et täna on meie peres suisa kaks sõidumasinat, kuid südamel on ikka see miski lemmik. Lisaks on olulisel kohal minu ümber inimesed, ma olen väga suur suhtleja ja usun, et täitsa tore sõber, kuid hetkel on minu elust puudus inimestest, kes jagaksid minuga just sedasama motohuvi. Ja seetõttu unistan kohe julgelt, et mul on kogukond sarnaselt mõtlevaid, sarnaste huvidega, motoinimesi. Ja pildil on põhjusega just naiste seltskond, ehk pean veel eriti kõrgelt naistest, kelles on südikust üksteist kõrgemale tõsta ja toetada selles meeste alatooniga elustiilis.

Järgmisel korral jagan vision boardi järgmiseid mõtteid. Kuid lisaks sellele on minu aktiivseks tööriistaks hoopis eesmärkide seadmise lehed ja igakuised ülesanded nende täitmiseks, mis eelmises teemapostituses on ka soovi korral prinditavas olekus. Kuna nende teemal jätkuks juttu mul umbes raamatu jagu, siis püüan jagada just neid, mis ka teie jaoks võiksid põnevad või õpetlikud olla.

Üldises plaanis on mul olnud väga edukas kuu. Seadsin endale üsna palju eesmärgiteemasid, mida sina loomulikult nii rohkesti tegema ei pea. Kuid täitsin ka pea kõik iga teema kuuülesanded, mis endale seadnud olin. Ja kuu lõppedes tegin korraliku analüüsi iga teema osas, mis tehtud, milliseid muutuseid need minu elus põhjustasid ning panin paika ka veebruari kuu suunad ja ülesanded. Kõige suurem muutus, mis minuga on kuu jooksul toimunud on see, et minus on avanenud mingid täiesti ootamatud loovuse soolikad, mille olemasolust ma varem teadlik ei olnud. See on olnud väga põnev avastus. Muus osas tunnen ennast kindlamalt kui kunagi varem enda eesmärkide ja unistuste poole liikumas. Ja mitte seetõttu, et varem ma poleks nende suunal liikunud, vaid seetõttu, et nüüd ma tean ja oskan muutuseid märgata.

Üks eesmärk mida jagasin ka eelmises postituses oli seotud enesekindluse ja hirmudega. Täpsemalt seadsin endale ülesandeks teha midagi minu jaoks ületamatult hirmutavat ja analüüsin selle tulemusi. Loomulikult lükkasin selle tegevuse viimase võimaliku hetkeni, kuna see oli kõige ebameeldivam ülesanne, mille olin endale seadnud. Ja tegin kuu viimase blogipostituse, ehk eelmise ilmunud loo just koduga ja sotsiaalmeediaga seotud hirmude teemal ning avasin enda ukse nii meie majja kui minu südamesse ausamalt, avalikumalt, kui ma oleksin arvanud, et olen suuteline. Kahtlesin viimase hetkeni, kas ma siiski saan seda teha. Ja teate mis juhtus? Mitte midagi halba! Juhtus ainult see, et mulle kirjutas ning helistas hulgaliselt inimesi, kes kõik kinnitasid, et teavad täpselt mida ma tunnen ja olid lahkelt valmis oma lugusid jagama. See tunne, et ma ei ole oma mures üksi, kuid hirm seevastu tekitab üksiku tunde, andis mulle väga suure õppetunni ja arusaama, et lasen keskkonnal ja teistel inimestel mõjutada enda õnne, rahulolu, vabadust…ja see omakorda tõi mind lähemale oma lugejatele ja kaasaelajatele, mis on teine eesmärk selleks aastaks, ehk kogukonna loomine. See on hea näide, kuidas elus lähevad asjad just nii nagu peavad minema, kui laseme neil seda teha. Mistõttu tasub piiravatest hirmudest selgeks teha, kas tegemist on võimaliku halva tagajärjega või meie enda tekitatud teetõkkega. Energia saab meie elus voolata kas vabalt või läbi mitmete takistuste, mida pahatihti ise teele ehitame, kuid samas aru ei saa, mis see õnn, raha, unistuste mootorratas ja elu armastus siis nüüd nii palju ometi aega võtab.

Kui sa lugemisega siiamaale jõudsid, siis said ka sina aru, et raamatumaterjali oleks mul kohe mitme trüki jagu ja need kes mind päriselus tunnevad, teavad, et väga tihti on mul keeruline oma lugudega piiri pidada. Aga selle eest olen tänulik elule, mis tõi mind siia blogi looma.

Kokkuvõtteks soovin sulle tealikkust ja indu enda elu ise juhtida. Kui sa ei ole veel omale eesmärke seadma hakanud, oleks praegu selle jaoks just imeline hetk, kuna praegu sa lugesid, kui palju võib muutuda ühe kuuga inimese elus, seega juba kuu pärast on ka sinul millele tagasi vaadata ja mida minugagi jagada. Mitte kunagi ei ole liiga hilja alustada, võistled sa ainult iseendaga, seega iga astutud samm on rohkem kui enne seda. Luba endale see imeline ehe või sushipidu täna, sest just täna oled sa väärt kõike mida soovid! Oled tulnud juba pika tee ja see on piisav, et tähistada sind ennast! Endiselt ootan väga teie lugusid ja tähelepanekuid, jagamine aitab asju mõtestada ning analüüsida.

Sa oled piisav, Sa oled imeline! Kohtume #3 teemapostituses märtsi alguses!

One thought on “#2 EESMÄRGID 2021

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga