1 aasta meie Kodu

Täna tahan jagada teiega esimest aastat meie talus. Seda rõõmu, neid muresid, suurimaid õppetunde ja tehtud töid. Kuna pildid räägivad teadagi palju, jagan täna siin ka parimaid hetki ning seni avaldamata pilte.

Teekond sai alguse kolimisega – sõprade abiga

Meie maaelu teekond sai alguse 2019.aastal, kuid päris taluomanikeks kuulutas notar meid just nimelt 5.detsembril 2019. See on minu jaoks seda enam erilisem sümbol, et mul on juhtumisi samal päeval ka sünnipäev. Nüüd, aasta hiljem, olles elanud 1/33 oma elust päriselt taluomanikuna, on põnev vaadata tagasi nii kogu tuldud teekonnale, kui viimasele aastale.

33 aasta üks mõnusamaid lebolaid meie kodus

EHITUS/REMONT – Esimese ja kahtlemata selle blogi kõige olulisma teemana heidan pilgu meie ehitusteemadele. Kas üldse keegi võis maailmas aasta eest arvata, et mina leian endas ehitusentusiasti ning löön päriselt käed külge ka mitmele projektile siin majas? See, et meie perekonnas oli ehitusvõimekus olemas, teadsime me juba eelmisest kodust. Nimelt enda majapidamises hästi toimimiseks soovitan – võta mees, kes oskab kõike ja kodu saab märkamatult imeliseks. Kuid siin, avarate põldude ning kõrgete metsade vahel, on elu julgustanud ka mind proovima ja naudin seda tõeliselt. Tänaseks on remondiprojekte olnud omajagu. Aasta algas laste magamistubade remondiga, millele järgnes meie toa uuendus. Seejärel ehitas Jimmy uue trepi majas uude kohta ning vanasse trepihalli sahvri, majapidamisruumi ning garderoobi. Biojäätmete tarbeks pani Jimmy püsti toreda kompostikasti. Kevadel valmis emotsiooni najal koroonaprojektina vanast kasvuhoonest Bailabaar. Seejärel magamistuppa garderoob ja majale uus esik. Olude sunnil sai remonditud ülemise korruse WC/vannituba ja ehitatud lahe välikemps. Hoovi tuli puude hoiustamiseks püsti panna puukuur ja ajutiseks pesulahenduseks presentsaun, mida kasutame aktiivselt siiani.

Üllatuslikult tuli vahetada maja seinapalgid terves ühes majaotsas ning alumise vannitoaga oleme jõudnud soojustamiseni.

Ühe suure ja keerulise töö algseis – seina palkide vahetus

Siia kõigele lisada veel aknavahetus, panipaiga ehitus, kõrvalhoone vaheseinte lammutus ja väiksemad mugavusparandused…Kui nüüd seda nimekirja vaatan, tundub, et tehtud on aasta jooksul üsna palju. Vana talumaja tegevusrattas elades tundub, et tööd on lõputult, midagi pole jõudnud ning teha on veel oi kui palju. Seetõttu on väga oluline vahel võtta see hetk, astuda samm tagasi ja vaadata sellele nimekirjale otsa. Olulisem tehtud töödenimekirjast on minu jaoks olnud rõõm ja oskused, mis see kõik meile andnud on. Tehes neid asju oma kätega, täpselt enda moodi, annab ajale ja ehitusele uue tähenduse – sügavama ja personaalsema, kui mistahes varasemas kodus.

MAAELU – Üks suur elumuutus koos talu ostuga oli maale kolimine. Ja vaatamata sellele, et Eesti on heas mõttes, maailma mastaabis nagu üks tore küla, mõtlen ma see kord päris maale maale. Kohta, kus naabrid on kaugel ja krunti ääristavad suured põllud ning väge täis mets. Kohta, kuhu viib mitu km kruusateed ning postkast asub poolel teel lähimasse asulasse. Kohta, kus varumine on saanud uue tähenduse, kuna üle tee poodi jalutada pole enam võimalik ning kohta, kus WC seina saab teha maani akna, kuna rebasepoiss võib olla ainuke, kes sealt sisse piilub.

Sellist maaelu kogemust meil varasemalt polnud ja polnud ka oskuseid, mis maatöödel vajalikud on. Olen varem ka ausalt siin kirjutanud, et kõige skeptilisem kolimise osas sellisesse keskkonda olin kindlasti mina, kuna võõras elukorraldus tekitas minus teatavaid hirme ja muresid. Aasta hiljem tunnen aga, et maaelu on andnud mulle rohkem ja olnud vajalikum, kui oleksin iial arvanud. Meid on õnnistatud maailmatoreda külakogukonnaga, kus inimesed on kokkuhoidvad ja meid uute elanikena on kiiresti omaks võetud. Meile on antud kõige ägedamad sõbrad, kes pole paljuks pidanud appi tulla, kui seda vajame ning toonud seltsielu meie talu õuele. Ja meie perekonnad on andnud endast väga palju, et saaksime kõik oma unistused siin teoks teha. See rahu, vabadus, turvatunne ja rõõm, mis meid siin kodus saatnud, on suurem ja väekam, kui varasem kogetu.

KEERULISED HETKED – Pean väga oluliseks, et jugustavate sõnade kõrvale lausutakse ka keerulised teemad. Maaelu ja koduehitus tunduvad kõrvalvaatajatele tihti romantilise ja lihtsana. Ja kui jõutakse ise sinnamaale või võetakse ette samuti suur elumuutus, tundub ühtäkki kõik nii keeruline, et ilmselt see lihtsalt ei olnud ette nähtud. Tegelikult see nii ei ole. Päris kindlasti võin väita, et kogu rõõmu juures on meie teekonnal ette tulnud mitmeid komistuskive, mis on vahel tundunud ületamatult keerulised, kuid need õpetavad tohutult, kui oskad ja tahad märgata. Kõige lihtsam on unistustest loobuda. Inimene on nii seatud, et kõige suurem takistus oma soovide täitumisel oleme me ise – oma kahtluste, hirmude ja alalhoiuinstinktiga. Kui olukord läheb keeruliseks või ebamugavaks, ütleb meie aju meile kohe, et tagumine aeg on astuda samm tagasi ja kindlasti ei ole eesootav riski väärt. Aga tegelikult on. Minu elu kõige pöörasemad ja edasiviivamad seiklused on just need, mida teen vaatamata hirmule või vabandustele, mida suudan genereerida vähemalt tuhat tükki minutis. Nii oleme otsustanud teadlikult olla positiivsed ka siis, kui keset külma hilissügist oleme ootamatult ilma tervest majaseinast. Või kui ettehoiatamata selgub, et oleme teadmata ajaks ilma majas olevatest WCdest, kuigi mingit alternatiivi ei ole. Kergelt ei ole tulnud pidevas remondis elamine, kui mustust ja ehitusasju on majas rohkem, kui koristada jõuame. Ja lisaks on lõppev aasta olnud keeruline ka igas muus mõttes, mis on kõigutanud korduvalt meie usku majaga ühel päeval valmis saada ja selle juures veel kuidagi üksteist tolereerida. Loomulikult on keerulisi päevi ja mõned lähedalseisvad inimesed on mõnikord suisa imestanud, et kuidas me selle kõige juures oleme normaaseks jäänud – ausalt ei olegi. See kõik on võtnud ikkagi kuhjaga hullumeelsust ja unetuid öid, aga oskus näha suurt pilti, seada eesmärke ja asju ära teha, on hoidnud meid vaatamata käänakutele ikkagi õigel teel.

UNISTUSED – Mida lähemale aasta lõpule jõuame, seda rohkem olen hakanud mõtlema tuleva aasta plaanidele ja järgmistele põnevatele tegevustele, mis meid ees ootab. Täpsemat 2021 plaani ja ootuseid jagan kindlasti aasta lõpu loos, kuid tahtsin täna võtta mõne rea, et julgustada unistama. Unistama tunnetest, mis teevad õnnelikuks, unistama õppetundidest, mis viivad elus edasi, unistama kogemustest, mis avavad sinu ees maailma. Soovides suurelt jõuavad sinuni ka asjad, mis unistuste täitumist toetavad. Sama oluline on ka lahti lasta kõigest sellest, mis juba õpitud. Möödunud aasta siin talus on esimest korda elus andnud mulle põhjust ja võimalust veeta aega iseendaga. See ei olegi nii kerge, kui pealtnäha tundub. Siinkohal soovin sulle, et sa veedaksid samuti aega enda mõtete ja unistustega ning saaksid aru, mis on sulle oluline.

Jagan siinkohal mõned pildid, mis kannavad endas minu jaoks olulist:

Kõige esimene õhtusöök uues kodus
Meie perre lisandus päästetud karvakera, kui ta oli vaid napilt kuu vanune

Uurisin ka Jimmy käest, mis hetk temal sellest aastast kõige eredamalt meeles on ja selleks oli esimene ehk tegelikult ainus korralik lumi mida siin talus näinud oleme. Nimelt aasta alguses juhtus ühel päeval pikalt lund sadama, mis oli tööpäeva lõpuks juba nii sügav, et mina sain autoga küll krundile sõita, aga ühtegi rohkemat manöövrit teha ei saanud, kuna masin oli kõhu peal kinni. Lund oli sadanud tõesti põlvekõrguseni. See oli ühtlasi ka esimene tõesliselt suur lumesadu, siin elamise ajal. Kuna hommikul tuli nii tööle minna, kui saabumas oli ka prügiauto päev, oli selge, et tee tuleb ise lahti ajada. Ja külateeni on meie krundilt üksjagu maad. Mina tulin lastega tuppa lumevarju ning Jimmy kinnitas ATVle lumesaha ja hakkas lükkama. Õues läks juba pimedaks, Jimmy endiselt püüdis sissesõiduteeni hoovis liikumisava tekitada, et seejärel pikka sissesõiduteed lumevabaks lükata. Meie olime juba magama läinud, kui ta tuppa tuli, kuid lumi muudkui sadas ja äratuskell seati tavapärasest varasemaks, et vara valges puhastustöid jätkata. Äratuskella helisedes selgus aga, et meie hoovis oli käinud suur lumesahk, kes mõne kiire tiiruga kogu sissesõidutee ja hoovi puhtaks oli lükanud. Kes oleks seda küll osanud oodata. Mure murtud, kuid veidi kilplase maiguga seadsime autorattad töökohtade suunas ja olime rõõmsad, et vähemasti saavad kõik liikuda ja prügiauto tulla. Tööl olles saabus minu postkasti kiri fotoga lahtilükatud sissesõiduteest prügifirmalt, juures oleva kirjaga, et nad ei saanud meie prügi võtta, kuna sissesõidutee oli puhastamata. Vaatan uuesti ja pildil laiutab selle sama suure sahaga, millega oli lükatud seesama suurem külatee kus auto sai sõita, meie puhas sissesõidutee. Prügifirmalt aru pärides sain vastuseks vabanduse ja tasuta tühisõidu. See kõik oli nii nahlenaljakas, kuna esiteks kulutasime tunde tühja töö peale ja teiseks ei tühjendatud meie üle ääre ajavat prügikonteinerit ikkagi ära ning ootasime järgmist prügiringi mitu nädalat. Sellised ootamatud juhtumised on heaks näiteks, kuidas lasta asjadel lihtsalt minna. Neid sarnaseid lugusid on meil siin aasta jooksul kogunenud mitmeid, kuid vähemasti on nüüd mida jagada.

Mis ma siis selle aastaga õppinud olen? Ma olen õppinud ennast rohkem usaldama, olen õppinud kasutama mitmeid tööriistu ning teada saanud, et mitte keegi ei tule meie eest elu paremaks tegema – peame seda tegema ise! Olen õppinud veel rohkem hindama inimesi minu ümber ja perekonna panust meie ühisesse tulevikku.

Suur tänu, et oled sellel lahedal seiklusel meiega kaasas ja ainult veel ägedamad asjad on Tõnu talus ees ootamas!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga